Ma olen siin ja ootan,
mida või keda – ei tea.
Saabub pimedus ja loodan,
et keegi teed siia ei tea.
Ma vaatan kohta, kus olen,
otsin midagi tuttavat ja head.
Vaatan ringi ja vaikselt silmad sulen,
meenuvad ühe tuntud laulu read
Kas tõesti siis keegi mind ei püüagi leida?
Viia koju, kus mõnus ja soe,
õhus on rahutust, külmust tunda,
enam ilusad sõnad ei loe.
Seisan sillal ja ootan pimedust,
mis peidaks varjud mu ümber ja sees.
Ootan tuult ja vihmasadu just,
et sisemus üksi ei nutaks mu sees.
Mitte miski ei lähe õigesti,
kes tahaks siis olla üksi, ma tean.
Tujud minus muutuvad kiiresti,
kord tahan olla vaba, kord päris kellegi oma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar