Peeglike, peeglike seina peal!

Kui peeglil oleks mälu, mida ta siis kõike mäletaks?
Seda, kuidas eile pikalt peegli ees ennast mukitud sai või üle-eelmise nädala mossitatud näol näidatud keel, möödunud sügise sügav pilguheit või hoopis eelmise omaniku muie? Aga kui ta saaks rääkida ja öelda välja oma arvamuse?
Jah, pole paha - isiklik moenõustaja, stilist, kes ütleb välja kõik. Selline elektrooniline peegel, kuhu saad sisestada oma soo, kaalu, pikkuse ja vanuse. Siis on tal veel selline tore funktsioon, et saad salvestada kõikide sõprade sünnipäevad. Nagu väike asjalik kalender, kes Sulle meelde tuletab, et täna on Linda sünnipäev, pane selga lilleline kleit ja tee kerge meik, aga jäta seekord kook vahele, mõtle hoolega rannahooajale. Ja ka see pole veel kõik - tal on nutikas lisafunktsioon teatamaks, kas täna seisab ees päikesepaisteline või hoopis vihmasajune ilm: „Ole hea, võta vihmavari kaasa kui tööle lähed, alates Lääne-Eestist pilvisus tiheneb ja kohati sajab hoovihma ning võib esineda äikest!“

Aga milleks meile peegel?
Me nagu vajame kogu aeg kinnitust, et see, kes Sa seal seisad, oled Sina. Sina jah!
Aga kas peeglita lakkaksime olemast, hakkaksime kahtlema oma olemasolus?
Me oleme kõik omamoodi täiuslikud: kõigil on oma ilu ja sarm. Lihtsalt armasta ennast sellisena nagu Sa oled ja peeglit ei olegi vaja. Sa näed ja tunned ennast seestpoolt vaadates - kogu oma täiuslikus ilus, mis on voolinud ennast Sinu nägu ja Sinu sära vaatab vastu sõprade silmadest. Tere, saage tuttavaks, see oledki Sina! Oled ainulaadne ja kaunis!

Hommikul ärgates vaatad ennast peeglist. Näed ja tõded, et ikka ja jälle, hommikust hommikusse, naeratab seesama nägu Sulle peeglist vastu. Võib-olla soeng ja ilmed aeg-ajalt muutuvad. Aga tegelikult ennast seestpoolt vaadates näeksime, et see, kes täna peegli ees seisab, pole see, kes eile või homme. Siin ongi vahe Sinu ja Su peegelpildi – isiku ja asja vahel. Peegelpilt on sama, kuid Sina pole enam seesama. Sina oled iga päev uus. Ütle endale tere, suhtle julgelt, proovi veelkord kui oled kukkunud, tee endale pai, kingi enesele naeratus, sest käes on uus päev ja kõik on alanud uuesti. Ära võta elu iseenesestmõistetavana: unusta maailm, naudi, ole rõõmus ja õnnelik, armasta siiralt, tantsi kui tahad! Sul on, mida teistega jagada.

Kas Sina tead, kes Sina oled? Lubage end enesele tutvustada!

Tantsi minuga aeglaselt

Tantsi minuga aeglaselt,
vaata mu keha –
neid puusi, jalgu ja käsi.
Kõik mu liigutused on vabad -
tunnetades ühtaegu muusikat,
feelingut, kui ka Sind.
Ümberringi on vaikne,
ainult meie kahekesi
ja see vapustav muusika.
Tihedalt keha vastu keha,
tunnen Su südamelööke,
tunnen lõhna –
mmmm...nii hästi lõhnad Sa.
Pea on sassis,
aga sammud on julged,
liigume sujuvalt muusikataktis -
aeglaselt, aeglaselt, mmm... kui aeglaselt.
See sügav silmside
ja nii armsalt tuttav pilk,
see aeglane tants teeb kuumaks mu keha -
ettevaatust, võid põletada oma sõrmed
ja nii me tantsimegi
kuni hommik koidab,
olles joovastuses teineteisest
lõpmatuseni...

Elu on Lill!

Mäletan, kuidas Su silmis helkis rõõmsameelne päikesekiir kui Sa naeratasid. See paistis ja sillerdas alati ja olin õnnelik, et hommikul ärgates nägin esimesena seda tekkivat sära Sinu silmades. Ainuüksi see hetk hommikust oli väärt Sinu kõrval olemist. Oli rõõmsaid, aga ka raskemaid aegu, kuid ikkagi suutsin Sinu silmis äratada selle väikese päikese, mis tundideks minu varasalved pilgeni rahuloluga täitis. Pugesin Su kaissu ja tundsin, et parimat paika ei saa siin ilmas olla.

Ja siis…ühtäkki ei olnud enam päikest nendes armsates silmades. Kõik oli tuhmunud, väsinud ja kuhugi kadunud. Mind oleks justkui külmavärinad äratanud ja küsinud, et mis mõttes? Kuidas sai pilvitusse taevasse tekkida lugematul hulgal pilvi, mis röövisid päikese? Olin mattunud küsimuste laviini alla, püüdes sealt leida iseennast.

Raske ja külm oli see, mis ees mind ootas - tee läbi enese. Ajapikku kadus igatsus päikese järgi, mis oli Sinu silmades. Pigem on ärganud imeline soov olla ise see päike, mis inimeste silmist siiralt vastu helgib. Ja nii ta ärkab minuga igal hommikul, mõnusa surinaga terves kehas ja kogu vaimus. Ringutades keerad talle veel mõnuga funki juurde. Tunned, et see päike särab igavesti ja võimatu on teda kaotada ka juhul, kui pilved võtavad omale lusti jalutama minna. Parim paik siin ilmas on meie sees: alati kaasas, alati olemas, alati kindel ja muutmata.

Ava uks ja näed, millised kuldsed viljapõllud, rohelised mesilastest sumisevad aasad, lindude sirinast tulvil metsad, mühisevate lainetega mered sealt vastu vaatavad. Saad minna sinna, kuhu süda lustib ja teha seda, mida hing ihaldab.

Saatus toob alati naerdes homse päeva. Oleme ju tegelikult siin selleks, et nautida elu maksimaalselt – läbi naudingute ja kohalolu liigume tähtede poole.
Elu on Lill! Minu elu on Lill!
Aga Sinu elu? :)

Ootus

Ma olen siin ja ootan,
mida või keda – ei tea.
Saabub pimedus ja loodan,
et keegi teed siia ei tea.

Ma vaatan kohta, kus olen,
otsin midagi tuttavat ja head.
Vaatan ringi ja vaikselt silmad sulen,
meenuvad ühe tuntud laulu read

Kas tõesti siis keegi mind ei püüagi leida?
Viia koju, kus mõnus ja soe,
õhus on rahutust, külmust tunda,
enam ilusad sõnad ei loe.

Seisan sillal ja ootan pimedust,
mis peidaks varjud mu ümber ja sees.
Ootan tuult ja vihmasadu just,
et sisemus üksi ei nutaks mu sees.

Mitte miski ei lähe õigesti,
kes tahaks siis olla üksi, ma tean.
Tujud minus muutuvad kiiresti,
kord tahan olla vaba, kord päris kellegi oma.