Kui näeksid mind täna,
ei tunneks Sa mind ära,
jalutaksid mu’st mööda,
ei aimaks, et see olen ma…
Minu kõnnak on nõtke
kui südasuvine tuulehoog,
minu pilgus on lummus,
mida Sina eal ei otsind.
Minu silmis on sära,
mida süüdata ei tihanud tollal kuidagi Sa,
minu süda tuksub armastuses
Sa ei uskunud, et eales nii suudan ja saan…
Mu huultel on naeratus soe,
ei lakka see ka siis kui vihmane maik on suul
ja naer see mul lausa heliseb taevavõlvil,
sest julgen nüüd olla ise, julgen naerda.
Ei mõista, kuidas saidki keelata seda osakest mu’st,
ju lihtsalt lõid tummaks mind kõrvust, pimedaks silmist-
nimetasin armastuseks siis seda,
aga tunne ei uskunud teda.
Nii et kui Sa näeksid mind täna,
ehe naine siit on astunud välja.
