Mjau!
Käes on jälle sügis. Lehed langevad ja vihma sajab iga natukese aja tagant. Hinge tekib igatsus sooja suve järele. Samas kehitad õlgu ja jõuad jällegi järeldusele, et õiget suve tegelikult ei olnudki. Mnjah, eks ikka tekib igatsus nende asjade järele, mida ei ole või mida on nii vähe. Kuna Eestimaa ilm kipub tavaliselt olema rohkem vihmane ja sombune, on loogiline tekkiv igatsus päikesepaistelise ja kuuma suve järele. Nurr! Sirutaks mõnusasti koivad välja ja pleesitaks, oi, kuidas pleesitaks:) Suleks silmad, kuulaks head muusikat, naudiks mõnusat seltskonda ja lihtsalt oleks. Uskumatu kui hea on vahel lihtsalt niisama olla - eriti kui oled vahepeal nagu orav rattas keel vesti peal jooksnud. Lased ajal lihtsalt voolata, läbi enese, ilma et sa ise seda teadvustaksid. Ja siis ühtäkki tunned, kuidas oled saanud sahmaku positiivseid emotsioone. Täitsa lõpp!
Vajan sind, suvi! Kuud tunduvad vahetevahel kui pikad aastad, mil sind tagasi ootan. Kui sa taas kord vaikselt ja natuke salaja minema jalutad, ei suuda ma ometi sinu jälgedes püsida ega välja selgitada, kuhu sa vahepeal tegelikult kaod. Ja sa lähed alati, jäädes vaid viivuks, mis sest et tead, kui väga sind siin vajatakse ja oodatakse.
Kui sa läinud oled, suvi, siis tükike minu südamest igatseb sinu järele meeletult, sest soojus ja päike, mida alati vajan, panevad mind suurepäraselt tundma ja olen ok:)
Sinust jääb maha sügis, ma tean - tema kuldsed päikesekiired lõhnavad sinu järele ning panevad meenutama kui väga sind jumaldan, kallis suvi! Seejärel saab sinust talv, siis kevad...ja ongi jäänud tegelikult vaid viiv sinu tulekuni...nurrrr:)))
Siiski...ära väida, et kõik maailmas on nukker - leidub siiski lihtsaid, kuid tugevaid rõõme;)
