Õunad paradiisist

Olen kindel, et võin kaotada oma jalgealuse sel korral,
sest olen eksinud, kohates Su sügavaid silmi.
Võin puudutada taevast oma mõlema käega,
silitades Su sametpehmet nahka...
...pole veel kunagi varem olnud taevasse jõudmisele nii lähedal...

Kas Sina usud üht väikest imet ja langevaid tähti?

Olen kindel, et võid öelda, et Sul on minuga hea,
ka vihmasaju käes läbimärgadena oleme me õnnelikud.
Võin puudutada taevast oma mõlema käega,
suudeldes Su pehmeid huuli nii õrnalt...
...pole veel kunagi varem olnud taevasse jõudmisele nii lähedal...

Ma usun väikest imet ja langevaid tähti...tundub, et olen paradiisi poole teel...

Südame-Ingel & Mõtte-Kurat

Sa võiksid vaikida, et oma häält saaksin kuulata. Sõnad küll pole veel päris valmis, kuid viis on imeilus, kas mõistad Sa? See on minu laul ja mulle jääb – keegi teda minult võtta ei saa. See laul on sügaval mu südame sees, puhkedes samm-sammult õitsele kogu oma hiilguses. Päikesesära päevas ja kuukuma öösel lubavad mul sõnu vaikselt aimata. Valgus annab huultele sõnad ning kurbus justkui haihtub kogu maailmast.
Laula nüüd, mu helisev hääl, sest hääl ju ongi loodud laulmaks seda laulu - imelist laulu. Laulu, mis tuleb otse südame seest, kus viis ootas ammu neid kõige õigemaid sõnu. Nüüd said sõnad, neid lauldes öelda võin unes või ilmsi, keegi neid peatada ega keelata ei saa. Kui kuulata tahad, siis võib laul ka Sinuni kajada. Kas kuuled, kuidas mu hääl tänu laulule õitseb?