Poolik kohtumine

Õrnuse rand.


Siin seistes tajud igavikku

Vastuolulisi tundeid püüad

tundmatuse suudluselt.


Tunnen!

Vabadus kisendab,

hellus hüüab,

aeglaselt suudleb

hüljatud hirm.

Silmad avali hoian,

sest pilgutusest tekib kaos.



Lendan

kuni pisarad kuivatab tuul

Hoian

valu oma embuses

Võtan 

kõik selliselt,

et homseks ei jää klaasi ükski lonks.



Kas päikesetõusuni tantsitud rada on jalgadel hell?

Mis hetkest algab häbi?

Sõõm vulgaarsust -

neelatan.

Piinlik on.

Tardun.



Klaas jäägu täis

veel pooleni

Ängistuse hetkedest

tummine õhk

oli maitsest tunda,

aga kinni püüda ei saanud.