Kas elu on
just nagu filmis?
Täis
õnnelikke lõppe, kohtumisi häid?
Ma vaatan
Sind ja Sinu silmis,
näen
helisevat õrnust, sosistamas neid
Su huuled,
sõnad sätitud oma riimis.
Kindlasti on
veel teisigi teid.
On sellest
küll?
Või on see
mull,
milles
hõljuda mul,
meeldib
varasel hommikul…
Sinust
loobuda ei saa,
täidad
rahutundega terve maa,
tahan
hõisata, Sinust joobuda,
hoolida, veidike
maasikamoosida.
Olengi
justkui välja astunud filmist,
mitte ei saa
pilku neist silmist.
Peaosas Sina
ja mina,
teame täpselt,
mis puudutab iha -
kiindumus,
mis süveneb üha,
punetab kui
juunikuu eha.
Neis
kaadreis on sügavust tabatud,
süžeest oleme
ise kah rabatud,
südamega nõnda
siiralt see puudutab,
kütkeist oma
väge evitab.
Võrratu on
tunda tukseid rinnus,
hingata sisse
Sind kogu ilus,
emmates
täiust ses ürgses mõnus,
Küll see elu
on alles magus!
