Ei vahetaks Teid absoluutselt mitte millegi vastu. Sõprus on midagi nii erilist. Kohe nii erilist, et toob mõnusa külmavärina ihule, kui Teile mõtlen. Ülimalt hea, et on antud nii suurepärane võimalus tunda erilisi inimesi, kes on oma hinge tagant nõus kõik ära andma - andma oma õlga toeks, kätt abiks. Ja et nad pole olemas ainult rasketel hetkedel, vaid on nõus jagama iga sekundit, minutit rõõmust ja naerust. See soojus paneb mind naeratama ja vahel liigutab pisarateni. Avastad, et ümberringi on nii suurte ja soojade südametega sõpru.
Aitähh, et Te olete!
Tänu Teile olen saanud palju rikkamaks. Te olete alati minuga: tiksute hellalt südames ja kõlgutate mõnusalt jalgu mu peas. Ja olen väga, väga õnnelik!
kolmapäev, 9. aprill 2008
pühapäev, 6. aprill 2008
Naine valges
Seal ta seisab...
üleni valges
pilk on langetatud alla
ta on kurb
natuke
või!?!
Valge siidine kleit
pikk ja hästi langev
särav ja puhas...
nagu ta isegi.
Uskumatult lummav
oma kleidi ja kogu oma olemusega
ta särab isegi siis kui teda kohal pole.
Pikad pehmed juuksed
vabalt langemas õlgadele
ja siis need punased huuled –
pehmed, niisked ja hurmavad.
Vaid vähesed näevad teda.
Tegelikult teda polegi olemas.
Aga ta tuleb alati siis,
kui teda vajatakse.
Ometi on nii,
et tema peal tallatakse –
valusalt ja pidevalt,
sest vajalikud on ainult hetked,
mida ta oma soojusega täidab.
Kõik möödub –
unustatakse headus,
unustatakse inimesed, kes olid toeks
ainult kõle tuul puhub
ja kõik on tühjust täis.
Päriselt ei saa talle keegi haiget teha
selleks tal ongi see valge kleit –
kaitse – kindel ja igavene.
Aga see pilk?
Nii mõtlik ja kurvameelne.
Tema naeru teavad kõik,
naeratus on võluv ja armas
ja siis need silmad...
tead ju küll!
Ta jääbki veel vaid hetkeks,
sest kohe on aeg lahkuda.
Lahkumine ongi sageli kurb.
Tõsi.
Ja ta läheb,
kergelt läbi udu on näha teda kõndimas
veel korraks pöörab ta pilgu tagasi
selles on mässu, tuld,
samas näilist rahu ja külmust
see nagu reedaks, et miski teeb haiget ta sees.
Aeglaselt pöördudes seab ta end minekule
jääb vaid kleit, mis kaugeltki särab.
Udu võtab ta oma embusse
ongi kadunud see naine valges
ja koos temaga ka see,
mille talle andsid, tema kätte usaldasid.
Sul on nüüd kerge.
Aga miski ometi kripeldab –
koorem oli seekord raske,
aga seda see naine ei küsinudki,
ta võtab kõik alati vastu
ja siis jälle lahkub,
et tulla uuesti
oma pikas, säravas valges kleidis.
mais 2004
üleni valges
pilk on langetatud alla
ta on kurb
natuke
või!?!
Valge siidine kleit
pikk ja hästi langev
särav ja puhas...
nagu ta isegi.
Uskumatult lummav
oma kleidi ja kogu oma olemusega
ta särab isegi siis kui teda kohal pole.
Pikad pehmed juuksed
vabalt langemas õlgadele
ja siis need punased huuled –
pehmed, niisked ja hurmavad.
Vaid vähesed näevad teda.
Tegelikult teda polegi olemas.
Aga ta tuleb alati siis,
kui teda vajatakse.
Ometi on nii,
et tema peal tallatakse –
valusalt ja pidevalt,
sest vajalikud on ainult hetked,
mida ta oma soojusega täidab.
Kõik möödub –
unustatakse headus,
unustatakse inimesed, kes olid toeks
ainult kõle tuul puhub
ja kõik on tühjust täis.
Päriselt ei saa talle keegi haiget teha
selleks tal ongi see valge kleit –
kaitse – kindel ja igavene.
Aga see pilk?
Nii mõtlik ja kurvameelne.
Tema naeru teavad kõik,
naeratus on võluv ja armas
ja siis need silmad...
tead ju küll!
Ta jääbki veel vaid hetkeks,
sest kohe on aeg lahkuda.
Lahkumine ongi sageli kurb.
Tõsi.
Ja ta läheb,
kergelt läbi udu on näha teda kõndimas
veel korraks pöörab ta pilgu tagasi
selles on mässu, tuld,
samas näilist rahu ja külmust
see nagu reedaks, et miski teeb haiget ta sees.
Aeglaselt pöördudes seab ta end minekule
jääb vaid kleit, mis kaugeltki särab.
Udu võtab ta oma embusse
ongi kadunud see naine valges
ja koos temaga ka see,
mille talle andsid, tema kätte usaldasid.
Sul on nüüd kerge.
Aga miski ometi kripeldab –
koorem oli seekord raske,
aga seda see naine ei küsinudki,
ta võtab kõik alati vastu
ja siis jälle lahkub,
et tulla uuesti
oma pikas, säravas valges kleidis.
mais 2004
Tellimine:
Postitused (Atom)