Ihkan vaadata täiesti vabalt,

silmad need on avali,

seisan täpselt siin samas

ja mul on olla hea.

Tahan kuulata täiesti sügavalt,

kõrvad kuulevad ometi,

kuulamas vaikusehelinaid

ja mul hakkab hea.

Kohiseb kauguses,

mühiseb eemal…

Nii olnud on alati,

nüüd tean,

et

mu silmade taga on meri -

vahel tormine,

teinekord vagaselt vaikne ja peegelsile.

Kas oled seal mere ääres käinud?

Jõudnud sinnani ja seda kõike näinud?

Kuid kui Su silmi ja kõrvu pole siin,

juhatust rajani leida on piin.

Sinna viib üks rohtunud rada,

keset kõrkjaid ja partide häält,

palju jälgi sinna just ei vii,

tõeline soov õigele teele viib.

Päikese heledust palele tunda

on kõrgete kõrte vahelt,

mereõhk sahistab peenete lehtede sees,

varbad lirtsuvad jahedas vees.

Jõudsidki mere äärde -

leitud!

Mina olengi siin-

see meri siin.

Avaneb mere ääretu süli -

ühtaegu tõrjuv ja kutsuv,

olles salapärasem metsast

ja omasem tähistaevast.

Siin leiab üks maailm oma lõpu

ja veel suurem saab alguse.

Meis kõigis on meremärgid.