Mulle meeldib olla see, kes ma olen. Just selline. Hmm, muidugi on päris mitu asja, mis ehk võiks olla pisut teistmoodi, aga kui see nii ka oleks, siis ei oleks see enam mina. Ja mulle meeldib see areng ja kulgemine, mis minuga sündind on. Võib ehk nentida faktigi, et läbi raskuste saab ikka tähtede poole või vähemalt sinna lähedale. Ma ei otsigi tegelt midagi käega katsutavat...enam, vaid soovin, et oleks lihtsalt hea olla. Noh, tead ju küll, see on tunne, kui süda tuksub tuks, tuks ja hing lööb mõnusalt nurru ning sees on rahu....selline suur rahu, mis kiirgab ka mitme meetri raadiuses su ümber.
Läks aega, mis läks, aga nüüd ma vähemalt tean, kuidas saab end hästi tunda. Ehh, ära loodagi, et nüüd järgneb pikk ja põhjalik retsept, mismoodi seda kõike tunda saab või kus kohast seda leida võib. Igaühel on lihtsalt oma retsept, oma südamelaul, millest Leelo Tungalgi kirjutas, et see igaühel isemoodi on. Ja kuigi see retsept päris valmis ilmselt kunagi ei saa - oh, ei seda südamelaulu lakkamist oodata ole; on mul kuidagi eriti sügav ja mõnus tunne. See näitab minu ruumi kasvada ja veelgi areneda, mõista asju sõnadeta, otsimata vastuseid küsimustele, mis ei ootagi, et neid keegi lahendaks. Tõde on nii või naa kuskil olemas. On’s siis Sinu, tema või maailma tõde....igaühes on oma iva olemas.
Aga iseenese juurde leidmise tee on päris oma – keegi siin aega ega tõestust ei küsi. Ja kui teeots kätte leitud, siis on kõik täiuslik. Usu, olen täiuslik oma südames, oma meeltes, oma mõtetes, oma unistustes, unenägudeski ja kirjaridades ka...olen täiuslik kogu oma olemuses. Ja kui Sa veel aru pole saanud, siis oled Sina ka ju täiuslik. Jah, nii see on...täiuslikkus. Ilus ju!
