Aeg-ajalt on ikka põhjust sahtleid tuulutada ja harilikult leiab sealt igasuguseid huvitavaid asju. Hetked on kordumatud. Mõtted võivad küll sarnast mustrit kududa, aga ikkagi on neis ka midagi uut. Siin on üks pisike pilguheit minu reedesse 13. veebruaril aastal 2009.




Kõik ei ole alati lihtne. Vahel läheb hulk aega, et aru saada – kõik on täpselt nii kui peab. Mingi hetk küsid, et miks mina, miks nii? Vaatad endale julgelt silma ja saad aru, et oled siin selleks, et õppida. Kõike ei saagi kohe osata. Jah, meile on antud paljus eelduseid – kes oskab ülimaitsvalt kokata, kes imekaunilt laulda, kes andekalt joonistada, aga päris kõik meil edukalt kohe hoobilt välja ei kuku. Mõnda asja on vaja harjutada, sest harjutades saab ikka meistriks – ainult et seda tuleb siis südamest ja hingega teha. Sunniviisiliselt ja vastu tahtmist meist maailmameistrit ei saa.

Me oleme kõik andekad. And kui kingitus on peidetud meie sisse. Sa tead tegelikult täpselt, mis Sulle tõeliselt meeldib ning kui see meeldib, siis tuleb see ka välja. Me oleme nii-öelda oma ala meistrid ja nii nagu küpsetad Sina, ei küpseta keegi teine. Keegi teine ei saa matkida Sinu naeru, Sinu käekiri on Sulle omane, nii ei saa ka Sinu lauluhäält keegi endale võluda. Sa oled unikaalne, Sa oled ilus - just sellisena nagu Sind on loodud.