Suhkur sulab suus

 

Põrandale tilkunud suhkrusiirup

magus on endiselt

katsudes kleepuv

silmaga nähtav võib olla jälg

astud sisse – oled märg.

 

Tahan tunda Sinu lähedust –

magus, eriliselt hõrk hõrgutis!

Imetlen Sind –

ilus purk, millesse oled villitud

kaunis kaas

ilmselt peab see kindlalt.

 

Kas ma võin küsida rohkem?

Olla kindel magususes?

Selles puhtas maitses, mis hõljub meeltes

ja sinna sellisena jääb.

 

Jumalik maitsenüanss keelel

tunnetad kõrgusi häälel

kiusatus endale hoida

ja nautida veel ja veel ja veel….

SüGiS

Hommik…

pilvede varjus,
päikese kaisus,
hoiab Sind süles,
õrnalt äratab üles.

Päikese pool,
Sinu pool.

Hinges naeratus leegitseb,
tundekeeltel hurm sõrmitseb.

Laulan siis,
on oma viis,
saab ilusaim laul,
kõlab meeletu „Vau!“

Palun, mängi veel!

Silmadest veel,
saab säraks pärlitest keel,
tassikesel kuumal teel
hõng hõrgutavalt võrgutav – just feel!

Lonksudena rikastub meel.

Nii

Inspiratsiooni,
põllutäis mooni
mitut tooni,
külluse fooni
juhatab looni,
raba või sooni
lõpmatu hooni,
täiuslikkuse jooni
silmini rooni.
Ei, ta ei sooni,
kannab vabastava vooni!

Õnnevahus

Nii soe ja lähedane,

on tunda end Su kõrval

polegi oluline,

kuhu viib see tee

ilus, armastav, harmooniline –

see on tee iseendani.

Läbipõimununa hirmust ja rahust,

leides nii oma tõelise olemuse

mosaiik, mis mustmiljonist tahust,

kildhaaval vormib reaalsuse

limpsitud õhulisest magusast vahust

tuksleb rõõm südame sees.

Öö, on öö

Läbi kuuma õhu voolab öö,

ta embusesse põimunud on kuldne tähevöö,

kõrvu paitav kastemärg ritsikate mäng,

nii avaneb sumeduse pehme säng…

 

Öös on vaikus, öös on kõik,

on eriline sellest iga hetk….

 

Hommikune esimene päikesekiir,

täiuslikkust ühte maalib.

 

I see Fire

Kuskilt on väga valus ja samas ei ole. Justkui pitsitab midagi sees ja siis jälle hõljud oma kerguses. Meel mängib oma nukraid noote, samal ajal rakkudes möllab rahu ja rõõm. Keeruline on aru saada, mis käsil, aga tühja sellest - alati ei peagi ju hoomama kõike täpselt. Tunnen midagi pakitsevat sees ja kui see kõik viimaks pääseb valla pisikesest puuriuksest, siis avaneb taamal midagi sootuks muud hoopis. Taevasse kogunevad pilved, mis on vihmapiiskadest tulvil - kohe, kohe läheb sajuks. Ja siis on päike, oma ereduses, sillerdavas lustis. Ei – ta ei mõtlegi pilve taha varjuda. Täpselt nii on ka minu sees – justkui kokku keedetud magus kompott naerust vanilje nüansiga ning nutust oma kange sinepilise alatooniga, mis ju surub ikka pisara silmist välja kui see õigesse kohta läheb. Ja siin ei ole tegemist sellega, et üks tahab teisest üle olla, mõjule pääseda. Need esinevad kõik korraga üheaegselt.

Midagi on lõppenud. Leinad, ja pisarad voolavad, siis on jälle selge rahutunne, tunned end õnnelikuna, et oled lasknud sel minna. Midagi on just alanud. Oled ootusärevuses ja tead, et ees seisavad kindlasti äärmiselt huvitavad ajad.

Valdav tunne on leegitsev tuli – see lõõmab kirglikult. Näed tuld. See haldab enda alla kõik. Südames on leek. Pulsiliigutustega liigub tulerõõm mööda keha laiali. Aeglaselt, aga kindlalt. Hingad sõõmu ja tulelõõm saab hoogu juurde. Tunned, kuidas keha üles köeb. Mõnusalt palav hakkab. Samas tead, et kui leegid raugevad, jäävad alles söed. Iga hingetõmme hoiab neid süsi tegelikult elusana. Sinu valik on süsi hõõgvel hoida või lasta sel tuhmuda lihtsalt ja tasa.



 

On asju, mis võtavad aega ja seda ilusam see ongi just selliselt. Kõigel on oma aeg ja see on mind alati innustanud edasi minema, proovima, katsetama. Olen väga õnnelik enese üle – mu keha justkui vabaneb ja kogeb ekstaasi, mida ta nii ammu oodanud on ja on selleks samm-sammult ettevalmistunud, olles seda kogemust iga keharakuga, iga hingesõõmuga väärt. Hõljun kui kosmoses, ammutades sellest erilist jõudu ja müstilist salapära. Sa aitad panna mind uskuma, et Universumis eksisteerib lõputus ja et see on tegelikult lähemal, kui me aimata oskame. See piiritu õiekeste õitsele puhkemine, nendelt nektari ammutamine, meeliülendav ja tunneteküllane aroom, mis õhus laiub – mmm…..vau! Kui imeimeline on maailm!

Kord on niipidi, siis teistpidi, teinekord koguni tagurpidi, aga lõpuks on kõik õigetpidi.