laupäev, 9. veebruar 2008

Täna pole eile ja homme pole enam täna

Tore päev on. Suureks üllatuseks avastan ennast kuulamas hoopis teistsugust muusikat kui tavaliselt. Ja hullult kihvt on. Naudin täiega. Muusikat ja iseennast. Elu on ikka sajaga huvitav. Iga päev teed uusi ja põnevaid avastusi. Tabad ennast mõttelt, et krt, kus Sa kogu aeg enne elanud oled. Chill. No täitsa lõpp. Tegelikult hoopis algus. Ahh, kui lahe! Kõik on lahe! Fantastiline! Tahan veel ja veel nautida seda, mis elul pakkuda on. Võiks ju kõik korraga juhtuda, aga ikkagi step by step, üks asi teise järel tundub kuidagi põnevam, mõnusalt ahvatlev. Justkui oleks hammas millestki vapustavast nii verel, et raske on loobuda. Miks peakski? Algus on tehtud ja edaspidi läheb kõik aina paremaks. Suurepärane. Õhin on sees, sest homme on taaskord päev, uus päev, millel on pakkuda kindlasti midagi huvitavat. Selg sirge, süda tuksumas rinnus, silmad avali, juuksed lehvimas ja nii astud ikka edasi, elus edasi, otsides mõtet, oma mõtet suures maailmas. Kõigel on põhjus, niisama ei lenda ju vares ka. Ja kõik saab osaks tervikust.

Minu ema on õpetanud mind nagu teda vanaema õpetas ja kuidas vanaema omakorda tema ema õpetas, et tee teistele seda, mida Sa tahad et Sulle tehakse. Kas te ei ole avastanud, et püüdes olla paremad kui oleme, muutub paremaks ka kõik, mis meie ümber on? Nagu hea vein, mis seistes aina paremaks läheb. Ja nii oledki joovastuses elust. Juhhei!