Agar pagar

Tea, kas see on mingi nostalgia, mis sunnib aasta lõpus midagi kokkuvõtvat tegema? Tundub igati normaalsena, et viskad pilgu tagasi ja kaed, millisena see aasta möödus. Küpsetad piparkooke ja tunned mõnusat jõuluhõngu ninasõõrmetes. Mmmm! Ütled veel mõttes madalama häälega sõna JÕULUD, justkui teeb seda jõuluvana. Kelmikas muie tuleb suule ja mõtled headele asjadele mööduval aastal. Hmm, on ju ilus aasta! See pole pelgalt optimistina öeldud - tõsi ta ju on, et tegelikult on kõik hea. Kui ka vahel on juhtunud meel mõrudaks kiskuma, siis on vaja lihtsalt üles leida üks pisike suhkrutükk, mis muudab kõik jälle magusaks. Mõtle kasvõi elu piparkoogiks. Selles on küll natukene pipart, aga ilma selleta kohe mitte ei saa – see on magus, hästi lõhnav, kaunistatud ja mis kõige tähtsam – maitseb pagana suurepäraselt. C’est la vie! Nii küpsetadki piparkooke, rahulolev naeratus huulil ja leiad, et kõik on täpselt nii kui peab.

Õunad paradiisist

Olen kindel, et võin kaotada oma jalgealuse sel korral,
sest olen eksinud, kohates Su sügavaid silmi.
Võin puudutada taevast oma mõlema käega,
silitades Su sametpehmet nahka...
...pole veel kunagi varem olnud taevasse jõudmisele nii lähedal...

Kas Sina usud üht väikest imet ja langevaid tähti?

Olen kindel, et võid öelda, et Sul on minuga hea,
ka vihmasaju käes läbimärgadena oleme me õnnelikud.
Võin puudutada taevast oma mõlema käega,
suudeldes Su pehmeid huuli nii õrnalt...
...pole veel kunagi varem olnud taevasse jõudmisele nii lähedal...

Ma usun väikest imet ja langevaid tähti...tundub, et olen paradiisi poole teel...

Südame-Ingel & Mõtte-Kurat

Sa võiksid vaikida, et oma häält saaksin kuulata. Sõnad küll pole veel päris valmis, kuid viis on imeilus, kas mõistad Sa? See on minu laul ja mulle jääb – keegi teda minult võtta ei saa. See laul on sügaval mu südame sees, puhkedes samm-sammult õitsele kogu oma hiilguses. Päikesesära päevas ja kuukuma öösel lubavad mul sõnu vaikselt aimata. Valgus annab huultele sõnad ning kurbus justkui haihtub kogu maailmast.
Laula nüüd, mu helisev hääl, sest hääl ju ongi loodud laulmaks seda laulu - imelist laulu. Laulu, mis tuleb otse südame seest, kus viis ootas ammu neid kõige õigemaid sõnu. Nüüd said sõnad, neid lauldes öelda võin unes või ilmsi, keegi neid peatada ega keelata ei saa. Kui kuulata tahad, siis võib laul ka Sinuni kajada. Kas kuuled, kuidas mu hääl tänu laulule õitseb?

Kollaste vahtralehtede aeg

Vaatan oma ilusaid väikeseid jalakesi
jalg jala ette astun vaikselt edasi
siis piilun taevasse, kus päikest pole nähagi
ning jahe, niiske ja vihmane on päev tänagi.

Ma jalutan pargis, kus lehti täis on maa
tean, et ainult päikeselt enam soojust ei saa
mõnusalt krabisevad lehed mu jalge all
taevas on sügavsiniselt tume ja hall.

Jälgin oma enese varju
kas ma siis ikka veel ei harju
et karta siin ilmas pole mõtet
võin julgelt jätkata oma sammu nõtket.

Mu mõtted on rõõmsad ja helged
silmad kuidagi eriliselt selged
ootan kevadet, mis peagi võiks tulla
ja ainult hästi võiks kõik edasi minna.

Püüelge õnnelikkusele ja andke endast parim...

Ainult natuke rohkem armastust,
...natuke rohkem rahu,
...natuke rohkem kannatust,
...natuke rohkem naeru,
...natuke rohkem vabadust,
...natuke rohkem rõõmu,
...natuke rohkem hoolivust,
...natuke rohkem sõnu,
...natuke rohkem headust,
...natuke rohkem võlu,
...natuke rohkem siirust,
...natuke rohkem mõnu,
...natuke rohkem soojust,
...natuke rohkem usku,
...natuke rohkem mõistmist
ja ühel päeval eladki sügavas harmoonias...

Vaikne rõõm on õhus

Me vajame inimesi enda ümber. Võib-olla iga kord me seda ei teadvustagi. Aga see on nii. Me areneme ja kasvame koos inimestega, kes meid ümbritsevad: võtame ühiselt ette üha uusi tegemisi, elame koos läbi elamusi, mis meid rikastavad ühel või teisel viisil. Sageli me seda ei märka, aga tegelikult annab igaüks meile midagi - ettekandja meeldiva naeratusega hea tuju, sõber oma abiga usalduse, isa oma nõuga kindluse, kallim kallistusega soojuse...
Tegelikult piisab vähesest, et tagada rahulolu. Alati ei olegi vaja suuri sõnu, et end hästi tunda. Piisab vaid tundest, et Sind oodatakse.

OLED mu MÕTETES pidevalt
SINU kallistust IGATSEN palavalt
VAATAKS Su SILMI sügavalt
NING jääks SU juurde JÄÄDAVALT

ÕnNeLiK mA

Sa oled mõnus ja hea,
alt Sa mind ei iial vea,
tänama vaid Sind ma pean,
oled parim, keda ilmas tean.
Sa oled see, kes paneb naerma mind,
nii, et siirast rõõmu on täis mu rind,
kui ei oleks ilmas Sind,
oleksin lõunamaale lendand lind.
Sinus on midagi erilist,
kirjeldada on seda ainult raske vist.
Tähtis on tunne, mis on me vahel,
mis paneb särama silmad meil kahel.

Kui pärnapuud õitsevad...

Algas torm. Olid avastanud elu olemasolu teiselpool seina. Kivi-kivi haaval olid enda ümber rajanud korraliku kivimüüri, mis nüüd kolinal kokku varises. Ilmselgelt oli Sind tabanud šokk, sest kuidas sai äkki keegi näha Sinu tegelikku olemust, mis oli peidetud selle niinimetatud hästi ehitatud seina taha. Pealevaadatuna tunduvad paljud asjad nii lummavate ja ilusatena, et tekib tahestahtmata soov silmi hõõruda ja küsida endalt, et kas see ikka on tõsi, mida näed ja tunned.

Müüri ees ei kasvanud mitte kollased võililled, vaid raudnõgesed, mis ikka uuesti ja uuesti kõrvetasid. Vahel olid käed kõrvetuslöövet täis ja valust lausa hõõgusid, aga ometi polnud soovi valu jagada ja tulitavaid käsi näidata - nii sai need alati hoolikalt selja taha peidetud. Tegelikult pidi see juba ammu näitama tõsiasja, et ei ole vaja torkida ega oma nina toppida sinna, kuhu pole vaja. Vasta sõrmi saades tõmbutakse hetkeks tagasi ja kui haavad paranenud, proovitakse ikka uuesti ja uuesti – lootus kustub viimasena.
Kuid nõgestel meeldis seal kasvada ja millisel kiirusel nad kasvasid. Kui neid aeg-ajalt välja kitkuti, siis millegipärast kasvas neid ikka rohkem tagasi – tugevamad ja rohelisemad kui varem – justkui oleksid nad nii jõudu juurde ammutanud. Müstiline. Nagu söed, mis õhku saades erksalt hõõguma hakkavad.
Nüüdki lokkavad nad kogu oma elujõus varisenud müüri ees. Jah, tugevad ja sügavad juured sel raudnõgesel…

Selles mängus oli Sul hea käsi. Juhuse tahtel mängiti lauale nii head kaardid, et raske oli otsustada õiget tehingut. Kaalukausil olid mõlemad väga head asjad – ühe tugevamad plussid kaalusid üle teise miinused ja vastupidi. Sa teadsid, et kahte head asja korraga ei saa ega anta - ilmas on asjad balanssi juba kord loodud. Panid kaardid lõpuks triumfeerivalt lauale ja tegid oma valiku. Seisid sirge seljaga ja arvasid, et oled ületrumbanud elu enese. Sinu silmis süttis põlema leek, sest kaarte mängitakse põrgus ja andes kuradile sõrme, võtab ta reeglina ikka terve käe. Leegist sai terve laastav tulekahju Sinu sees. Üks käsi kustutamas tulekahju, samal ajal kui teise käega ladusid osavalt kive oma müüri. Pealtvaadates ei saanud keegi aru, millise kuristiku ääre oma teekonnaks valinud olid, küll aga mida aeg edasi, seda raskem oli Sul truult maski kanda. Olid asunud mängima topeltmängu, mille tegelikke reegleid Sa ei viitsinud endale lõpuni selgeks teha.

Jõudis torm ja maru hakkas möllama, sest kes ikka sissetungijat avasüli ootab ja vastu võtab. Parim kaitse on rünnak – sealjuures kordagi tunnistamata enesepoolt mahamängitud õnne. Kõike ja kõiki on parem süüdistada, kui iseenda vastu aus olla. Ausus on vist liiga hirmutav Sinu jaoks – enesega silmitsi seismine ja eksimuste tunnistamine. Liiga suureks on see kurat Sinus kasvanud: valed sajavad taevast justkui paduvihm, mille eest ei saa kuivana varjuda ka räästa alla peitu pugedes.

Üleni märjana püüan leida teed läbi männimetsa kodu poole. Koit on ulatanud hämarikule käe ja toob kaasa lootuse leida õitsev pärnapuu. Ööbik õrnalt laksutamas, kuulen üksnes enese sammude sahinat. Nii vaikseks kõik on jäänud. Vaatan ringi ja tunnen, et olen õigel teel, hinges pole ainsamatki pelgust ega kartust. Tee tundub kuidagi tuttav ja samm muutub järjest kindlamaks. Enam pole üksindust, pole tormi, mis mässab, pole nõgeseid, pole sadu. Selja taha ei tihka vaadata - liiga laastavad on tormi jäljed. Kui minna, siis lõpuni välja - raskelt, aga edasi.

Taamal ees laiub lagendik – täis õrnu helesiniseid meelespealilli ja lagendiku ääres asub pärnapuude allee. Hingan sügavalt sisse värske vihmasaju ning magusa pärnapuuõite omavahel põimunud lõhna, mis paneb pea kergelt ringi käima. Linnud lõõritamas. Mesilased tragilt sumisemas. Kogu ilust lummatuna ei teegi enam ühtäkki välja märgadest riietest seljas. See ongi siis see mesimagusalt lõhnavate pärnadega salapärane meelespealilli täis imeline aas – alati õitsev ja värske ja mida kõik ei leiagi üles.

Puhata ja mängida!

Hiiglama vahva, et sulen silmad ja näen Sind jälle. On segane tunne, sest raske on aru saada, kas ootasin Sind jube kaua või olen kogu aeg teadnud, et Sa tuled.
Jah, Sa tulid. See on hetk ja see loeb. Hästi armsalt naeratamas, silmad rõõmsalt säramas, hing täis lapsemeelset avastamisrõõmu, mille lusti jätkub jagamiseks teistelegi. Sinu naer toob alati päikese ja see jääb. Tegelikult on hea teada, et pärast vihma paistab alati päike. Seega, palun naera rohkem!

Tõsi, ilma Sinuta on raske - peaaegu võimatu hakkama saada. Tea, et Sind on väga, väga vaja - Sinu tulekuga hakkab justkui reis, millel ei võikski lõppu olla. Suurepärane reis, kuhu saab totaalselt külg ees sisse lennata ja nautida selle iga hetke, mõtlemata, mis homsest saab. Homme on tulevik - täna oleme siin ja praegu. Võta aega lihtsalt ringi vaatamiseks ja tea, et veel ei ole hilja elada. Võta kätte - hakka elama!
Jehhuu, elagu puhkus!!!

Jäljed

Kui oled käinud teisi teid,
oled näinud ilusaid hetki neid,
mida varem polnud leid,
nüüd oskad näha ka väikseid asju neid.

On kummaline, et pole halba ilma heata,
kuigi vahel on hetki, mil oled peata...
parem seisata ja aeg korraks peata,
mõtle, kas Sinu elus on kõik veata?

...Sa...

Sa oled päike, mis särab nii rõõmsalt,
Sa oled tuul, mis halva viib uljalt,
Sa oled meri, mis vahel vaikne, vahel mässab,
Sa oled vihm, mis kuiva maa kastab,
Sa oled udu, mis oma salapäraga lummab,
Sa oled kuu, mis ka pimedatel hetkedel kumab,
Sa oled vikerkaar, mis on sild homsesse,
Sa oled täht, mis lootust toob meeltesse.

Peeglike, peeglike seina peal!

Kui peeglil oleks mälu, mida ta siis kõike mäletaks?
Seda, kuidas eile pikalt peegli ees ennast mukitud sai või üle-eelmise nädala mossitatud näol näidatud keel, möödunud sügise sügav pilguheit või hoopis eelmise omaniku muie? Aga kui ta saaks rääkida ja öelda välja oma arvamuse?
Jah, pole paha - isiklik moenõustaja, stilist, kes ütleb välja kõik. Selline elektrooniline peegel, kuhu saad sisestada oma soo, kaalu, pikkuse ja vanuse. Siis on tal veel selline tore funktsioon, et saad salvestada kõikide sõprade sünnipäevad. Nagu väike asjalik kalender, kes Sulle meelde tuletab, et täna on Linda sünnipäev, pane selga lilleline kleit ja tee kerge meik, aga jäta seekord kook vahele, mõtle hoolega rannahooajale. Ja ka see pole veel kõik - tal on nutikas lisafunktsioon teatamaks, kas täna seisab ees päikesepaisteline või hoopis vihmasajune ilm: „Ole hea, võta vihmavari kaasa kui tööle lähed, alates Lääne-Eestist pilvisus tiheneb ja kohati sajab hoovihma ning võib esineda äikest!“

Aga milleks meile peegel?
Me nagu vajame kogu aeg kinnitust, et see, kes Sa seal seisad, oled Sina. Sina jah!
Aga kas peeglita lakkaksime olemast, hakkaksime kahtlema oma olemasolus?
Me oleme kõik omamoodi täiuslikud: kõigil on oma ilu ja sarm. Lihtsalt armasta ennast sellisena nagu Sa oled ja peeglit ei olegi vaja. Sa näed ja tunned ennast seestpoolt vaadates - kogu oma täiuslikus ilus, mis on voolinud ennast Sinu nägu ja Sinu sära vaatab vastu sõprade silmadest. Tere, saage tuttavaks, see oledki Sina! Oled ainulaadne ja kaunis!

Hommikul ärgates vaatad ennast peeglist. Näed ja tõded, et ikka ja jälle, hommikust hommikusse, naeratab seesama nägu Sulle peeglist vastu. Võib-olla soeng ja ilmed aeg-ajalt muutuvad. Aga tegelikult ennast seestpoolt vaadates näeksime, et see, kes täna peegli ees seisab, pole see, kes eile või homme. Siin ongi vahe Sinu ja Su peegelpildi – isiku ja asja vahel. Peegelpilt on sama, kuid Sina pole enam seesama. Sina oled iga päev uus. Ütle endale tere, suhtle julgelt, proovi veelkord kui oled kukkunud, tee endale pai, kingi enesele naeratus, sest käes on uus päev ja kõik on alanud uuesti. Ära võta elu iseenesestmõistetavana: unusta maailm, naudi, ole rõõmus ja õnnelik, armasta siiralt, tantsi kui tahad! Sul on, mida teistega jagada.

Kas Sina tead, kes Sina oled? Lubage end enesele tutvustada!

Tantsi minuga aeglaselt

Tantsi minuga aeglaselt,
vaata mu keha –
neid puusi, jalgu ja käsi.
Kõik mu liigutused on vabad -
tunnetades ühtaegu muusikat,
feelingut, kui ka Sind.
Ümberringi on vaikne,
ainult meie kahekesi
ja see vapustav muusika.
Tihedalt keha vastu keha,
tunnen Su südamelööke,
tunnen lõhna –
mmmm...nii hästi lõhnad Sa.
Pea on sassis,
aga sammud on julged,
liigume sujuvalt muusikataktis -
aeglaselt, aeglaselt, mmm... kui aeglaselt.
See sügav silmside
ja nii armsalt tuttav pilk,
see aeglane tants teeb kuumaks mu keha -
ettevaatust, võid põletada oma sõrmed
ja nii me tantsimegi
kuni hommik koidab,
olles joovastuses teineteisest
lõpmatuseni...

Elu on Lill!

Mäletan, kuidas Su silmis helkis rõõmsameelne päikesekiir kui Sa naeratasid. See paistis ja sillerdas alati ja olin õnnelik, et hommikul ärgates nägin esimesena seda tekkivat sära Sinu silmades. Ainuüksi see hetk hommikust oli väärt Sinu kõrval olemist. Oli rõõmsaid, aga ka raskemaid aegu, kuid ikkagi suutsin Sinu silmis äratada selle väikese päikese, mis tundideks minu varasalved pilgeni rahuloluga täitis. Pugesin Su kaissu ja tundsin, et parimat paika ei saa siin ilmas olla.

Ja siis…ühtäkki ei olnud enam päikest nendes armsates silmades. Kõik oli tuhmunud, väsinud ja kuhugi kadunud. Mind oleks justkui külmavärinad äratanud ja küsinud, et mis mõttes? Kuidas sai pilvitusse taevasse tekkida lugematul hulgal pilvi, mis röövisid päikese? Olin mattunud küsimuste laviini alla, püüdes sealt leida iseennast.

Raske ja külm oli see, mis ees mind ootas - tee läbi enese. Ajapikku kadus igatsus päikese järgi, mis oli Sinu silmades. Pigem on ärganud imeline soov olla ise see päike, mis inimeste silmist siiralt vastu helgib. Ja nii ta ärkab minuga igal hommikul, mõnusa surinaga terves kehas ja kogu vaimus. Ringutades keerad talle veel mõnuga funki juurde. Tunned, et see päike särab igavesti ja võimatu on teda kaotada ka juhul, kui pilved võtavad omale lusti jalutama minna. Parim paik siin ilmas on meie sees: alati kaasas, alati olemas, alati kindel ja muutmata.

Ava uks ja näed, millised kuldsed viljapõllud, rohelised mesilastest sumisevad aasad, lindude sirinast tulvil metsad, mühisevate lainetega mered sealt vastu vaatavad. Saad minna sinna, kuhu süda lustib ja teha seda, mida hing ihaldab.

Saatus toob alati naerdes homse päeva. Oleme ju tegelikult siin selleks, et nautida elu maksimaalselt – läbi naudingute ja kohalolu liigume tähtede poole.
Elu on Lill! Minu elu on Lill!
Aga Sinu elu? :)

Ootus

Ma olen siin ja ootan,
mida või keda – ei tea.
Saabub pimedus ja loodan,
et keegi teed siia ei tea.

Ma vaatan kohta, kus olen,
otsin midagi tuttavat ja head.
Vaatan ringi ja vaikselt silmad sulen,
meenuvad ühe tuntud laulu read

Kas tõesti siis keegi mind ei püüagi leida?
Viia koju, kus mõnus ja soe,
õhus on rahutust, külmust tunda,
enam ilusad sõnad ei loe.

Seisan sillal ja ootan pimedust,
mis peidaks varjud mu ümber ja sees.
Ootan tuult ja vihmasadu just,
et sisemus üksi ei nutaks mu sees.

Mitte miski ei lähe õigesti,
kes tahaks siis olla üksi, ma tean.
Tujud minus muutuvad kiiresti,
kord tahan olla vaba, kord päris kellegi oma.

Sõbrad...

Ei vahetaks Teid absoluutselt mitte millegi vastu. Sõprus on midagi nii erilist. Kohe nii erilist, et toob mõnusa külmavärina ihule, kui Teile mõtlen. Ülimalt hea, et on antud nii suurepärane võimalus tunda erilisi inimesi, kes on oma hinge tagant nõus kõik ära andma - andma oma õlga toeks, kätt abiks. Ja et nad pole olemas ainult rasketel hetkedel, vaid on nõus jagama iga sekundit, minutit rõõmust ja naerust. See soojus paneb mind naeratama ja vahel liigutab pisarateni. Avastad, et ümberringi on nii suurte ja soojade südametega sõpru.
Aitähh, et Te olete!
Tänu Teile olen saanud palju rikkamaks. Te olete alati minuga: tiksute hellalt südames ja kõlgutate mõnusalt jalgu mu peas. Ja olen väga, väga õnnelik!

Naine valges

Seal ta seisab...
üleni valges
pilk on langetatud alla
ta on kurb
natuke
või!?!
Valge siidine kleit
pikk ja hästi langev
särav ja puhas...
nagu ta isegi.
Uskumatult lummav
oma kleidi ja kogu oma olemusega
ta särab isegi siis kui teda kohal pole.
Pikad pehmed juuksed
vabalt langemas õlgadele
ja siis need punased huuled –
pehmed, niisked ja hurmavad.
Vaid vähesed näevad teda.
Tegelikult teda polegi olemas.
Aga ta tuleb alati siis,
kui teda vajatakse.
Ometi on nii,
et tema peal tallatakse –
valusalt ja pidevalt,
sest vajalikud on ainult hetked,
mida ta oma soojusega täidab.
Kõik möödub –
unustatakse headus,
unustatakse inimesed, kes olid toeks
ainult kõle tuul puhub
ja kõik on tühjust täis.
Päriselt ei saa talle keegi haiget teha
selleks tal ongi see valge kleit –
kaitse – kindel ja igavene.
Aga see pilk?
Nii mõtlik ja kurvameelne.
Tema naeru teavad kõik,
naeratus on võluv ja armas
ja siis need silmad...
tead ju küll!
Ta jääbki veel vaid hetkeks,
sest kohe on aeg lahkuda.
Lahkumine ongi sageli kurb.
Tõsi.
Ja ta läheb,
kergelt läbi udu on näha teda kõndimas
veel korraks pöörab ta pilgu tagasi
selles on mässu, tuld,
samas näilist rahu ja külmust
see nagu reedaks, et miski teeb haiget ta sees.
Aeglaselt pöördudes seab ta end minekule
jääb vaid kleit, mis kaugeltki särab.
Udu võtab ta oma embusse
ongi kadunud see naine valges
ja koos temaga ka see,
mille talle andsid, tema kätte usaldasid.
Sul on nüüd kerge.
Aga miski ometi kripeldab –
koorem oli seekord raske,
aga seda see naine ei küsinudki,
ta võtab kõik alati vastu
ja siis jälle lahkub,
et tulla uuesti
oma pikas, säravas valges kleidis.

mais 2004

See pole SEE

See pole see...vahel ikka tuleb mõtetesse, et kas see, mida me tunneme, kogeme, teeme või kes oleme, on ikka SEE? Huvitav, et elul on meie jaoks alati midagi varuks. Nii palju on seletamatuid olukordi ja kummalisi seiku. Muidugi iseasi, kas neile üldse ongi seletust vaja. Vastused on ju meis enestes olemas. Nüüd on vaja vaid julgust nendega silmitsi seista. Jah, teame ju, et palki enda silmis on nii raske märgata, kuigi pindu näeme me teiste silmis alati. Töö iseendaga on raske – kannatust ja aega nõudev, aga viljakas. Eriti hea on kui näed veel tulemust lõpuks ja milline rahu siis naha vahele poeb. Tahaks astuda pjedestaalile ja rõõmust üles hüpata ning rõkata täiel rinnal: „Jee, hakkama sain!“
Lihtne oleks anda välja edukuse retsept. Kuid siin on ainult üks aga - igaüks õpib ikkagi vaid iseenda vigadest. Oo jaa, me oleme unikaalsed, oma tõusude ja mõõnadega, tehtud vigade ja kogetud rõõmudega. Eksimine on inimlik. Ka kuningas eksib. Ta on ju ka ikkagi inimene tegelikult.
Aga mis teeb meid inimlikuks? Kas uskumine, et minuga ei saa kunagi nii juhtuda? Nojah, eks me ole ju harjunud andma hinnanguid ikka enda mätta otsast. Ja see, mis omal nahal läbi proovitud, on nagu garantiimärk - nüüd tunnetad ära, et ahhaaa, siit lähebki siis SEE piir.
Öelge ausalt, mitu korda olete te iseendalt küsinud, et kas see ongi SEE? Sageli oleme liiga mugavad, et midagi enda sees ja ümber muuta. Nii lihtne on see – sisse tallatud rada, läbiproovitud võtted – rahulolev rutiin. Öeldakse, et ära ise oma elu keeruliseks ela. Kuid kas teie teadsite, et just selles keerulisuses peitubki võlu? Sellest saab kõik alguse. Uus, puhas ja hoopis teistsugune elu. Elu täis naudinguid, uskumatuid rõõme, siiraid sõpru, midagi head, mida sõnadega seletada ei suuda. Vot see on alles fun!
Kuid millisest mülkast, millisest koledast kuristikust, millisest sogasest veest tuleb selleks enne läbi minna. Pärast tead, et see kõik oli seda vaeva ja valu väärt. Ning siis oled tänulik halvale, mis kohinal ja ootamatult kaela vajus. Nüüd sa ju tead - omal nahal kogetud. Näed, et ka päikesekiir on heledam, kodutunne erilisem, sõbra toetus soojem, muusika sügavam, kevad ilusam. Raskel hetkel on võimatu seda uskuda, aga edasi saab minna vaid paremaks. Sa tead nüüd, kui sügaval enda sees tegelikult ekslesid ja oma kadunud naeru otsisid. Ning nüüd annad sa lihtsalt selle tunde vabaks. Heidad ta loodetuultele, mis kõik halva enesega kaasa viib. Eemalt kaldalt veel ainult lehvitad talle ning tunned kuivõrd kerge ja hea on olla siin ja praegu ja just nii. Vabana.

Suur aitähh! Olen ülimalt tänulik kõige halva eest, sest kes oleks võinud teada, et võtmise varjus miljon korda rohkem head vastu antakse:)

Täna pole eile ja homme pole enam täna

Tore päev on. Suureks üllatuseks avastan ennast kuulamas hoopis teistsugust muusikat kui tavaliselt. Ja hullult kihvt on. Naudin täiega. Muusikat ja iseennast. Elu on ikka sajaga huvitav. Iga päev teed uusi ja põnevaid avastusi. Tabad ennast mõttelt, et krt, kus Sa kogu aeg enne elanud oled. Chill. No täitsa lõpp. Tegelikult hoopis algus. Ahh, kui lahe! Kõik on lahe! Fantastiline! Tahan veel ja veel nautida seda, mis elul pakkuda on. Võiks ju kõik korraga juhtuda, aga ikkagi step by step, üks asi teise järel tundub kuidagi põnevam, mõnusalt ahvatlev. Justkui oleks hammas millestki vapustavast nii verel, et raske on loobuda. Miks peakski? Algus on tehtud ja edaspidi läheb kõik aina paremaks. Suurepärane. Õhin on sees, sest homme on taaskord päev, uus päev, millel on pakkuda kindlasti midagi huvitavat. Selg sirge, süda tuksumas rinnus, silmad avali, juuksed lehvimas ja nii astud ikka edasi, elus edasi, otsides mõtet, oma mõtet suures maailmas. Kõigel on põhjus, niisama ei lenda ju vares ka. Ja kõik saab osaks tervikust.

Minu ema on õpetanud mind nagu teda vanaema õpetas ja kuidas vanaema omakorda tema ema õpetas, et tee teistele seda, mida Sa tahad et Sulle tehakse. Kas te ei ole avastanud, et püüdes olla paremad kui oleme, muutub paremaks ka kõik, mis meie ümber on? Nagu hea vein, mis seistes aina paremaks läheb. Ja nii oledki joovastuses elust. Juhhei!