…Elu on täpselt nii kummaline, kui kummaliseks me ta ise elame. Tegelikult on ju kõik lihtne - on armastus, on mees, on naine, on keemia, on rutiin, on töö, on sõbrad ja nii edasi. Tundub ju pealtnäha lihtne:) Aga siis läheb värk selliseks nagu sibula mõistatus - pealt kullakarvaline, seest siiru-viiruline.
Jumal tänatud, et me elu värviline on:) Muidu oleks kõik must ja valge, lihtne ja igav:)))
Inimene õpib kogu elu;)
…lihtsalt kurb olen täna hommikul....nagu oleks kastene hommik ja kõik õienupud on piiskasid täis ning see vajutab oma raskusega õied vastu maad.
…Tea, kas päike võib veel paista?
Pilve tagant oma nina välja pista?
Vihmapilved lõhki kista?
Vihmapiisad pilvelt maha pesta?
Et päike nii soe ja siiras,
on rõõmu laia ilma viimas.
…vahel sa küsid, et miks teistel läheb nii lihtsalt ja hästi? nad on jõudnud nii noorelt nii kaugele. meil kõigil on siin elus oma õnned ja õnnetused - nii on see meile juba enne meie sündimist ette määratud. nagu käsikiri, mille järgi meil nagu näitlejatel mängida tuleb. ainult et stsenaarium ei ole meile ette teada, see tuleb iseenesest ja ümbritsevate faktide kokku langemisest. meil kõigil on oma lugu. muidugi käivad kõikide asjadega kaasas "agad". nii mõnestki asjast oma elus tuleb loobuda millegi kasuks või siis kahjuks. öeldakse, et mitut head asja korraga ei saa. filosoofiline, kas pole:)
olen veendunud, et igas halvas on midagi head, nagu ka heas on halba. Öeldakse ju, et pole halba ilma heata:) kukkumised ja komistamised ongi selleks, et meelde tuletada, kuivõrd üürikene ja ilus on elu. õnn teeb meid pimedaks ja nii ei märka me enam paljut. me oleksime hoolimatud ilmselt kui iga päev läheks järjest paremini ja paremini. irooniline, aga ju see elu nagu üks suur ratas või hoopis hernes ole. mingi aeg peame me tahes tahtmata jõudma tagasi taas algusesse, tegema hinnanguid, pisut õppima, siis tõusma jalule ja edasi minema. aga samal hetkel ei tohi unustada hetki, kui oli raske ja mida siis tundsid, sest muidu juhtub nagu ümber maailma reisi mängus - kolksti, kukud algusesse tagasi:)
…Sõnadel on tohutult võimas jõud - nii on võimalik midagi ära sõnada, teisele halba teha jne. Aga samas ei tohi jätta vajalikke sõnu ütlemata. Ja on olukordi, kus sõnu ei olegi vaja - väike silmapilk, puudutus nii hell, kallistus soe:)
…Jessas kui ammu pole Sulle kirjutanud. Parem on vist üldse mitte meenutama hakata seda, millal viimati kirjutatud sai. Või tuleb hoopis tõdeda, et igal asjal on aeg või et head asjad saavadki kunagi otsa. Tegelikult ei meeldi mulle nii mõelda, aga paraku koputab karm reaalsus ükskord ikka õlale ja teatab tõsiasja, et need asjad ei ole enam kaugeltki nii. Võiks öelda, et Eyke elab kuskil muinasjutus, kus algab kõik hästi ja lõpeb ilusalt. Aga olekski ju tore kui kõik olekski nii kui muinasjutus. Ja me kõik oleksime ju õnnelikud. Lõpuks küll vähemalt. Kujutad ette millise hingerahu see mulle tegelikult annaks. Tahaks mõelda, et lõpuks on läinud kõik suurepäraselt, et oled oma ülesande hästi täitnud.
Huvitav, et satun kirju kirjutades väga imelikesse teemadesse ja täiesti spontaanselt. Võib vist minu kirjutamise stiili võrrelda minu elamise viisiga. Ka oma elus olen ma kaunis muutlik ja ühelt teemalt teisele hüplev. Ega ma vist ei saavutagi kunagi rahu. See rahutus mu sees paneb mu liikvele.
