ma soojust veel otsinneist klaasistunud silmist
kirge püüan leida veel.
Näib, et kuumus me vahel
on ainult teetassis me laual
millest aur tasa hõljub
meelele nukrana mõjub.
Keegi räägib Su sees
nii võõras on ta hääl
sõnad kandilised ja minuni ei jõua.
Tajun tühjust ses hinges
süda karjub, seest pinges
tahan lõigata vaikust
kuid seda teha ei või.
Tunnen pisaraid voolamas põskede taga
silmad seestki on läbimärjad
aga mu naeratus näha vaid jääb.
Langetab leinas pea Sulle tänulik meel
tuksub süda ja teab, et armastuses
kõnnin edasi kindlamalt veel.
