Nii naljakas on elu. Elu ei saa võtta alati kergelt, mängeldes, ega ka päris surmtõsiselt, ilma huumorita. Igas päevas on tegelikult midagi ilusat, mis toob näole naeratuse. Me ainult ei märka seda alati või ei taha märgata.
Samas toob elu meie teele takistusi, raskusi, mida ületades saame selgemaks teadmise väärtustest enda ümber. Jah, aga kunagi ei saa olla nii, et tee läheb aina allapoole ja hullemaks. Millalgi tuleb aeg, kui kõik on jälle hästi. Kõik sujub, elu saab taas oma õigetesse rööbastesse. Aga kas see kõik jääbki nii?
Ring, lõputu ring….me näeme sageli, et oma elus jõuame mingil hetkel tagasi kohta, kus me kunagi oleme juba olnud. Tundub, et kõik algaks nagu otsast peale. Või annab elu meile uue võimaluse? Saame teha midagi teisiti? Parandada ehk end.
Kõik oleneb…vägagi paljudest asjadest muideks. Isegi tuulesuund võib mõjutada. Aga kõige tähtsam on see, mida teeb inimene ise. Millised on tema otsused.
Elu on nagu tee. Kord tuleb valida otsetee, kord pöörata vasakule, siis jälle paremale, vahel koguni tagasi pöörduda. Ja tee ei ole kunagi tasane ja sirge. Ikka käänuline, sinka-vonkaline, täis auke ja kaldteid, suurte ning väiksemate tõusude ja allalaskumistega, ilusate sildade, tillukeste truupidega. Vahel tuleb teepervel parkida, et koguda jõudu edasiminekuks. Aeg-ajalt jälle sisse põrgata bensiinijaama ja täita pilgeni kõik paagid kvaliteetse kütusega, et teekond jätkuks ikka rahuliku meele ja rõõmsa südamega lausa lennates.
Asendamatuteks kaaslasteks meie teel osutuvad tahe ja siht. Nad eksisteerivad käsikäes, sest tahtmiseta ei ole sihti ja ilma sihita ei ole tahet. Kahekesi panevad nad elu käima. Teisiti ei ole see lihtsalt võimalik. Ikka selg sirgu ja edasi.
Jah, aga alati ei ole elus kõik nii ilus kui tahaksime. Elus on juhtumeid, mil me oleme nõrgad, haavatavad, kurvad. Pole tahet, pole sihti. On inimesi, kes end sellest läbi murravad, aga on ka neid, kes alistuvad, arvates, et neil pole jõudu – minna edasi ja näha veel midagi positiivset.
Tegelikult on vist vale liigitada inimesi puhtalt tugevateks ja nõrkadeks. Igaühel meist on tugevaid ja nõrku külgi. Me võime olla näiteks füüsiliselt tugevad, aga vaimselt nõrgad. Tundub, et elus läbi löömiseks on vajalik väiksemgi ettevalmistus. Pidevalt töötada endaga, näha vaeva ja treenida ennast. Nii füüsiliselt kui vaimselt. See annab meile võimaluse läbilöömiseks. Tahtmisega töötada saavutame sihi.
Platoni salapärane ütlus: “Mõtelda, mis on õige. Tunda, mis on ilus. Tahta, mis on hea.” Selles on nii palju uskumatut positiivset jõudu. See võib olla siht – suurepärane edasiviiv jõud. Kuid kõik ei jõua selleni. Elus on ikka nii, et lähtekohad on erinevad. Kunagi ei ole sellist võrdsust nagu olümpiamängudel, et alustatakse ühelt joonelt. Aga eesmärk on lõpp-kokkuvõttes sama – võidab tugevam. On neid, kel on õnn alustada esireast, aga ka neid, kes alustavad kuskilt lõpust, et mäest üles rühkides saavutada lõpuks midagi suurt. Nii huvitav kui see pole, siis meie kõigi teede pikkus on ajas võrdne. Sportmängudel on alati keegi kellestki parem, kuigi stardis olid kõigil võrdsed eeldused. Elus on lihtsalt kulg ja rada erinevad. Kui mõni peab kohe alustama mäkketõusust, siis mõnel võib tõsine pingutus ja rühkimine alles lõpus olla.
Õnn tuleb otsijale, õnnetus ootajale, tasu tegijale. Sellesse lausesse on peidetud mõte, et kogu elu on üks suur tee – pidev liikumine. Mitte lihtsalt kulgemine, vaid ka tahtmine teha. Et midagi saavutada, tuleb ka näha vaeva, peab pingutama. Ehk siis nagu A.H. Tammsaare ütleb: “Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus!” Kõik meie töö ja vaev saab tasutud omal moel. Tavaks on öelda, et kõik, mida me teeme, tuleb meile mitmekordselt tagasi. Miski ei jää tasumata.
Per aspera ad astra – läbi raskuste tähtede poole. See lihtsalt ongi ju nii. Verd, higi ja pisaraid nõudnud tegemised ja ettevõtmised jäävad ka paremini meelde. Need lihtsalt lähevad kuidagi sügavamalt hinge. Pärast on hea südant soojendavalt mõelda, et vot olid alles ajad. Ühtlasi saab ise rahul olla, et oled pingutades ja rabeledes jõudnud kuskile ja saanud midagi ära teha.
Kõige targem on alati käituda nii, nagu sa tahaksid, et sinuga käitutaks. Me peegeldame oma sõprade nägudes ja olekutes tagasi just seda, mida me oleme neile endast andnud. Vaev saab tasutud, rõõm ja mure jagatud. Seejärel piisab ainult ühest võlusõnast – aitähh. Ega siis asjata ei eksisteeri ütlust: “jagatud mure on pool muret, jagatud rõõm on topelt rõõm.” Ainult on vaja sõpra (sõpru), keda saab usaldada. Usaldus on sõpruses kõige tähtsam ja ka suhted tuginevad enam-jaolt usaldusele. Usalduses seisneb võti edukaks suhteks, suhtlemiseks oma sõpradega.
Ja mis kirjeldaks veel paremini meie suhteid kui G. Washingtoni ütlus: “Ole viisakas kõikide vastu, kuid sõbrusta vähestega; ja proovi neid väheseid hoolikalt, enne kui kingid neile oma usalduse. Tõeline sõprus on taim, mis aeglaselt kasvab. Ta peab läbi tegema katsumusi ja vastu pidama saatuselöökidele, enne kui on õigustatud kandma seda nimetust.”
Elu on mõnes mõttes nagu eksam, pannes meid ikka ja jälle proovile. Ikka on ees üha uued katsumused, uued ülesanded vajavad lahendamist. Ja lõppkokkuvõttes peitub õnn vaid lihtsuses. Rõõm väikestest lihtsatest asjadest, mida me võib-olla iga kord ei märkagi, ei taju enda ümber: värske kevade hõng, linnulaul, vihmapiiskade heli vastu akent, topeltvikerkaar, hommikukohvi koos oma lummava aroomiga, tähistaevas külmal talvekuu ööl, sumeda augusti täiskuine öö, rohutirtsude sirin, vana ja kadunud raamatu leidmine, kodus küpsetatud pannkookide lõhn, kassi sülle pugemine ja nurrumine, koera sabaliputus, isa öeldud hea sõna, ema kallistus, vanaema tehtud ahjukartulid, sõbra telefonikõne, värskete maasikate maitse, lemmikmuusika kuulamine, surnuaiale pandud küünalde kuma lumisel jõululaupäeva õhtul, partide toitmine saiaga Kadrioru pargis, kodusoojuse tunne, paljajalu kõndimine värskelt niidetud murul, hümni laulmine, lumetormiga saunas olemine, õhetavad põsed vastlapäeva liu laskmisest, jalutuskäik parima sõbraga mere ääres, vaikne Tallinna varahommik.....
Ja nii lihtne see siis ongi?
