Otse minu ees kõrguvad suured, massiivsed väravad. Värava
ustele on nikerdatud käsitsi erinevad ilusad mustrid, mis tekitavad tunde, et
tahan neid katsuda, tahan neid uksi avada. Samas tekitavad need suursuguse ja
austuse tunde, justkui seisan millegi suure ees. Olen meeldivalt ärevil ja
põnevil. Nagu seesam, mis kohe avaneb. Ja ta avanebki. Pahvakuga lööb mu näkku
soe, samas värske õhk. Iga mu keharakk tunneb, et ees ootab avastamist ääretult
turvaline paik. Õhus on tunda usaldust ja see tunne mängib imelist meloodiat mu
hingeharfil. Südamehääl paneb mu jalad liikuma ja viib mu aasale, mis sillerdab
päikese käes ja seal õitsevad armsad väikesed põllulilled. Puhub malbe ja mahe
lõunatuul, mis painutab lillekesi liikuma mu hingeharfiga ühes rütmis. Sujuvalt
ja harmooniliselt. Astun lillemerre ja tunnen, et olen üks nende seast –
lihtne, ilus ja täiuslik põllulill. Kiigun tuules ja olen nendega üks, olles
lummatud rahust ja ilust, mida see vaatepilt ja enesetunne just praegu pakuvad.
Taevas sõuavad loiult üksikud valged pilved.
Äkitsi sõidab mu juurde hoopis teise vaate ja olemusega
pildike. Justkui maailmavahetus, lihtsalt tõstan astumiseks jala ja sopsti
olengi seal sees. Astun julge sammu, hetkeks lööb mu jalgealune kõikuma, aga
see ei näi mind häirivat. Olen sattunud hoopis uude kohta – paljajalu mõnusas
pehmes liivas, jalgu paitamas soojad merelained. Mmm….kui mõnus! Vaatepilt
lummab mind taaskord. Meri ja liiv ja päikesekuma - on alati olnud eriline
sümbioos minu jaoks. Lained rahulikult randuvad, tuues kaasa selge,
rohekassinise varjundiga merevee, mis panevad ühes taktis õõtsuma terve keha. Nii
loksutab vesi paika kõik mu sisemised heaolu ja külluse tunded, olen õnnelik
just sellisena, just siin ja praegu.
Tunnen, et vastu mu jalgu silub end üks oranžikas kass,
kutsudes mind endaga rännakule. Ütlevat, et ta on mu teejuht. Kui nii siis nii.
Miks mitte minna ja järgnedagi talle? Ees ootab meid käik pimedasse koopasse,
mis ei tekitagi kõhedat tunnet, pigem hoopis uut lootust. Järgnen kassile ilma
küsimusi esitamata. Usaldan tema vaistu ja teadlikkust. Nii astub julgelt oma
pika üles tõstetud sirge sabaga mu ees see nurruv kollasekirju kass. Näen
kauguses justkui tunneli lõpust kumavat heledat valgust. Me läheneme sellele ja
siis astumegi valgusesse. Avastan, et oleme astunud taevasse ja olen võlutud
vaatepildist, mis siin avaneb. Olen kui naelutatud selle imesse – nii vaikne, nii
puhas, nii õrn, nii selge, nii sinine. Olengi taevas, seismas keset vaikust ja
rahu, lihtsalt jälgin oma avatud lapselikku rõõmu täis silmadega ümbrust ja
näen enda poole purjetamas üksikuid valgeid hõredaid pilvi. Pilveudu loori
tagant astub mu ette enesekindel kuninganna maaniulatuvas kuldsetes toonides
kleidis. Tema kaunid juuksed on kenasti sätitud soengusse krooni all, olles nii
pühalik, nii pühendunud oma olekus. Ta lubab mul talle esitada ühe küsimuse. Mõtlen
hetke ja küsin, et kuidas saan ma inimesi usaldada? Kuninganna tõstab oma käed,
andes märku, et ühendaksime, põimiksime oma käed ühte. Ta pilk on suunatud
kätele ja annab nii mulle juhatuse. Just käed on vahendiks, mis aitavad usaldust
inimeste vastu äratada. Tunnen sõrmedes ja peopesas surinat ning jään oma
imelisi käsi vaatama. Midagi nii lihtsat ja samas suurt on mu oma kätes. Suule
ilmub totter naeratus, aga ju see peegeldab minu õnnelikku olemist. Tunnen end
kui väike tüdruk, kelle kätte on antud midagi suurt ja ilusat.
Samal ajal kui imetlen oma kätejõudu, annab kuninganna mulle
üle ühe kingituse. See kingitus on nii pehme, nii valge, nii pisike. Kohe ei
usugi, et see kõik on mulle. Võtan ta ettevaatlikult oma haardesse, oma
turvalisse sülle ja too laseb kõlada sellele õrnal ja mahedal „määl“. Väike
armas lambatalleke! Minu oma! Silitan ta pehmet kasukat ja otsin oma ninaotsaga
tema nina. Need kohtuvadki. Olen nii tänulik! Olen nii õnnelik!
Ja nüüd on mul aeg leida tagasitee. Lasen silmadel veel
rännata sellel harmoonial, mis mu ümber valitseb. Õndsus südamel leian tunneli,
kustkaudu siia jõudsin. Kassike käib reipalt ikka mu ees ja juhatab teed,
sabaots rõõmsalt püsti. Veel hetkeks naudin merevaadet, siis põllulilli täis
aasa ja olengi jõudnud väravateni. Ütlen kassile aitäh ja panen lambukese
turvalisse kohta. Nad jäävad mind siia ootama. See polegi nagu hüvastijätt,
vaid millegi suure algus. Võin igal ajal siia tagasi pöörduda – saada osaks
sellest küllusest, mis siin on. Olen alati oodatud. Süda hüppab rõõmust ja hing
tantsib armastuse ilus. Minus voolab rahu. Olen justkui vabaks lastud lind, kes
oma tiibu sirutab ja naudib vabalendu vabakäigul. Linnuke, kellele avati uks
uude, imelisse maailma. Siit ma tulen! Sirts-sirrrr!
