Tahan olla 

seal

Sinu juures 

alasti 

kahekesi 

pikali 

Sinu suures 

voodis 

süleluses 

kaisuti 

mahubki 

alati 

korraga suudelda 

tuhandekordselt

ja nii

õhata õnnelikult 

õhtuohe

ühe 

piiritusest 

siivutu.

Vajan Sind siin,

tunda Su lähedust,

Su puudust hella,

kaisutust sooja,

tunda Su lõhna,

Su südame müha.

See hetk Sinuga on püha.

Kahju,
et Sa enam ei vasta
kuid,
ehk isegi aastaid,
nii mõndagi iseenesest mõistetavana võtta
tundub loogiline,
et kaduda võib
unustuse hõlma kõik see,
mis silma sära,
naeratuse suule,
rahulolu meelde
tõi
või
jah,
iga asi saab kord ümber,
aeg on üürike,
rõõm on igavene,
kuid ütle, miks on naerul pisarate maik?
Kelle juures on Sinu paik?
Mis see on,
mida leidma pead?
Kas üürikese kaste on valatud naudinguks?
Või on kasvamise hirm palgel?
Su kodutee võib olla auklik,
rahu leiab,
täidab
viimaks Su hingesopid,
õnnelik inime.