Jõuluime

Astun aeglasel sammul kiriku poole. Ümberringi on kõik mõnusalt vaikne, ei ole märgata kuskile kiirustavaid ja närvilisi inimesi. Lumi langeb nagu aeg luubis. Saabaste alt kostub tuttav lume krudin. Pakane näpistab mu nina ja põski, aga mu käed on soojad, sest panin kätte vanaema tehtud labakud.
Ümberringi on kõrvu lukustav vaikus, isegi ühtegi koera ei haugu. Ju on need siis jõulude meeleolus tuppa sooja ja paremat toidukraami maitsma lastud. Sammun mööda lumist rada. Eespool laiub valgustatud jäätunud tiik. Ka päeval jääl mänginud lapsed on kodudes ja ootavad jõuluvanasid suurte kinkidega. Astun ettevaatlikult jääle, et mitte libiseda ja kukkuda. Õrn lumevaip on jää katnud ja nii jääb kogu pind minu jalajälgi täis. Teen paar kiiremat sammu, et jääl liugu lasta. Ühtäkki kaovad jalad mu alt ja kukun prantsatades jääle. Kukkumine on kuidagi pehme ja ma jäängi sellesse asendisse, sest ma märkasin kui ilus on taevas, mil sajab valget laia lund. Imetlen seda vaatepilti ja lumehelbed langevad mu kehale ja näole. Ajan oma käed laiali, nagu väike liblikas oleksin ja jäängi nii. Ja ma ei tunnegi enam midagi. Keha on täiesti vaba ja liikumatu. Sulen korraks silmad ja avades leian enda kõrvalt kellegi. Väike võpatus käib läbi mu keha. Ma ei saa aru, kuidas ta nii vaikselt ja märkamatult minu kõrvale sai. Ta võtab mu käest kinni ja soovib häid jõule. Vaatan talle silma ja naeratan, vastates ühtaegu sama sooviga. Ta silmad on nii soojad ja käsi nii kuum. Ma tundsin, et võin sulada ja läbi jää vette kukkuda. Vaatasime ainiti teineteisele otsa ja ma sain meeletu rahu sellest hetkest. Ta oleks justkui kõik minu halvad mõtted enda sisse neelanud ja seda kõike nende soojade silmade kaudu. Tundsin, kuidas ükshaaval lähevad soojaks mu jalad, käed, keha ja nägu.
Ta tõusis vaikselt püsti ja ulatas mulle käe. Ta tuli mulle veel lähemale ja võttis mu oma kaissu. Nii sooja ja tugevat kallistust polnud ma kordagi kogenud. Tundsin end kindlalt ja hästi. Kõik oli nii eriline. Oleks tahtnud silmi pühkida, et ikka uskuda, kas see kõik päriselt toimub. Siis aga sain ootamatult jalga uisud ja me uisutasime käsikäes sellel valgustatud tiigil. Mina muudkui kilkasin ja hõiskasin. Nii vahva oli uisutada. Tema oli tõeline proff ja näitas, kuidas ta selg ees uisutada saab. Ta haaras mu mõlemad käed ja me asusime jääl keerutama. Mu jalad olid kerged ja uisutamine tuli oivaliselt välja. Nagu proff oleks olnud.
Siis võttis ta mu käe ja pani mu peopesasse midagi. Öeldes, et ärgu ma enne vaadaku, kui ta läinud on. Ja siis palus ta mul silmad sulgeda. Kui silmad avasin, ei olnud mu läheduses kedagi. Vaatasin nõutult ümberringi. Polnud mul enam uiskusid jalas, ei olnud enam seda armsat kaaslast, kes mulle nii palju soojust andis. Kõik oli kadunud, kui äkki meenus mulle mu peopesa - see oli päriselt olemas. Avasin oma peo ja märkasin väikest hõbedast ehet. See oli imeilus. Ja sellele olid graveeritud sõnad - sa oled eriline. Naeratasin ja surusin selle tugevalt oma sooja pihku. Vaatasin taevasse ja mõistsin, et ma sain osa väikesest jõuluimest. Ütlesin aitäh ja hakkasin mööda lumist rada edasi minema.

Siiruviiruline ehk katkendeid kirjadest sõpradele...

…Elu on täpselt nii kummaline, kui kummaliseks me ta ise elame. Tegelikult on ju kõik lihtne - on armastus, on mees, on naine, on keemia, on rutiin, on töö, on sõbrad ja nii edasi. Tundub ju pealtnäha lihtne:) Aga siis läheb värk selliseks nagu sibula mõistatus - pealt kullakarvaline, seest siiru-viiruline.
Jumal tänatud, et me elu värviline on:) Muidu oleks kõik must ja valge, lihtne ja igav:)))
Inimene õpib kogu elu;)


…lihtsalt kurb olen täna hommikul....nagu oleks kastene hommik ja kõik õienupud on piiskasid täis ning see vajutab oma raskusega õied vastu maad.


…Tea, kas päike võib veel paista?
Pilve tagant oma nina välja pista?
Vihmapilved lõhki kista?
Vihmapiisad pilvelt maha pesta?
Et päike nii soe ja siiras,
on rõõmu laia ilma viimas.


…vahel sa küsid, et miks teistel läheb nii lihtsalt ja hästi? nad on jõudnud nii noorelt nii kaugele. meil kõigil on siin elus oma õnned ja õnnetused - nii on see meile juba enne meie sündimist ette määratud. nagu käsikiri, mille järgi meil nagu näitlejatel mängida tuleb. ainult et stsenaarium ei ole meile ette teada, see tuleb iseenesest ja ümbritsevate faktide kokku langemisest. meil kõigil on oma lugu. muidugi käivad kõikide asjadega kaasas "agad". nii mõnestki asjast oma elus tuleb loobuda millegi kasuks või siis kahjuks. öeldakse, et mitut head asja korraga ei saa. filosoofiline, kas pole:)
olen veendunud, et igas halvas on midagi head, nagu ka heas on halba. Öeldakse ju, et pole halba ilma heata:) kukkumised ja komistamised ongi selleks, et meelde tuletada, kuivõrd üürikene ja ilus on elu. õnn teeb meid pimedaks ja nii ei märka me enam paljut. me oleksime hoolimatud ilmselt kui iga päev läheks järjest paremini ja paremini. irooniline, aga ju see elu nagu üks suur ratas või hoopis hernes ole. mingi aeg peame me tahes tahtmata jõudma tagasi taas algusesse, tegema hinnanguid, pisut õppima, siis tõusma jalule ja edasi minema. aga samal hetkel ei tohi unustada hetki, kui oli raske ja mida siis tundsid, sest muidu juhtub nagu ümber maailma reisi mängus - kolksti, kukud algusesse tagasi:)


…Sõnadel on tohutult võimas jõud - nii on võimalik midagi ära sõnada, teisele halba teha jne. Aga samas ei tohi jätta vajalikke sõnu ütlemata. Ja on olukordi, kus sõnu ei olegi vaja - väike silmapilk, puudutus nii hell, kallistus soe:)


…Jessas kui ammu pole Sulle kirjutanud. Parem on vist üldse mitte meenutama hakata seda, millal viimati kirjutatud sai. Või tuleb hoopis tõdeda, et igal asjal on aeg või et head asjad saavadki kunagi otsa. Tegelikult ei meeldi mulle nii mõelda, aga paraku koputab karm reaalsus ükskord ikka õlale ja teatab tõsiasja, et need asjad ei ole enam kaugeltki nii. Võiks öelda, et Eyke elab kuskil muinasjutus, kus algab kõik hästi ja lõpeb ilusalt. Aga olekski ju tore kui kõik olekski nii kui muinasjutus. Ja me kõik oleksime ju õnnelikud. Lõpuks küll vähemalt. Kujutad ette millise hingerahu see mulle tegelikult annaks. Tahaks mõelda, et lõpuks on läinud kõik suurepäraselt, et oled oma ülesande hästi täitnud.
Huvitav, et satun kirju kirjutades väga imelikesse teemadesse ja täiesti spontaanselt. Võib vist minu kirjutamise stiili võrrelda minu elamise viisiga. Ka oma elus olen ma kaunis muutlik ja ühelt teemalt teisele hüplev. Ega ma vist ei saavutagi kunagi rahu. See rahutus mu sees paneb mu liikvele.

Kuhu kadusid, suvi?

Mjau!
Käes on jälle sügis. Lehed langevad ja vihma sajab iga natukese aja tagant. Hinge tekib igatsus sooja suve järele. Samas kehitad õlgu ja jõuad jällegi järeldusele, et õiget suve tegelikult ei olnudki. Mnjah, eks ikka tekib igatsus nende asjade järele, mida ei ole või mida on nii vähe. Kuna Eestimaa ilm kipub tavaliselt olema rohkem vihmane ja sombune, on loogiline tekkiv igatsus päikesepaistelise ja kuuma suve järele. Nurr! Sirutaks mõnusasti koivad välja ja pleesitaks, oi, kuidas pleesitaks:) Suleks silmad, kuulaks head muusikat, naudiks mõnusat seltskonda ja lihtsalt oleks. Uskumatu kui hea on vahel lihtsalt niisama olla - eriti kui oled vahepeal nagu orav rattas keel vesti peal jooksnud. Lased ajal lihtsalt voolata, läbi enese, ilma et sa ise seda teadvustaksid. Ja siis ühtäkki tunned, kuidas oled saanud sahmaku positiivseid emotsioone. Täitsa lõpp!

Vajan sind, suvi! Kuud tunduvad vahetevahel kui pikad aastad, mil sind tagasi ootan. Kui sa taas kord vaikselt ja natuke salaja minema jalutad, ei suuda ma ometi sinu jälgedes püsida ega välja selgitada, kuhu sa vahepeal tegelikult kaod. Ja sa lähed alati, jäädes vaid viivuks, mis sest et tead, kui väga sind siin vajatakse ja oodatakse.
Kui sa läinud oled, suvi, siis tükike minu südamest igatseb sinu järele meeletult, sest soojus ja päike, mida alati vajan, panevad mind suurepäraselt tundma ja olen ok:)
Sinust jääb maha sügis, ma tean - tema kuldsed päikesekiired lõhnavad sinu järele ning panevad meenutama kui väga sind jumaldan, kallis suvi! Seejärel saab sinust talv, siis kevad...ja ongi jäänud tegelikult vaid viiv sinu tulekuni...nurrrr:)))

Siiski...ära väida, et kõik maailmas on nukker - leidub siiski lihtsaid, kuid tugevaid rõõme;)

sügis 2003

Ma astun vaikselt
jäljed tähistavad tuldud rada
tuul puhub vaikselt kuid külmalt
andes märku saabunud sügisest
ma võtan teki ja asetan maha
istun mere ääres kalda peal
jalad ripuvad üle pankranniku
justkui kõõluksin maailma serval
mu jalge all ees laiub meri -
natuke mässuline ja rahutu
päike sillerdavalt peegeldamas
kajakad naervalt lendamas lainete kohal

võtan kotist oma termose
kallan kruusi kuuma, auravat kohvi
naudin hetke koos kohvi ja sügisega
ja ma tunnen, et ma polegi üksi
kuum kohv teeb mind tuliseks
mu põski on puudutanud sügise külmad käed
elan tänases päevas ja olen
jälgin varje, mis tekivad minust
tuul juuksed mul ajanud sassi
olen mõtlik ja veidike kurb
püüan selgust saada, kes ma olen
miks kõik on nii nagu on
kas peaks midagi muutma
või on kõik täpselt nii nagu peab

võtan tüki pähklišokolaadi
see sulab mu suus, naudin kõigi meeltega maitset
hetkeks tundub elu niiiii ilus -
magus, võrratu, muretu ja hea.
võtan veel sõõmu kanget kohvi
uus šokolaaditükk sulamas mu suus
äkki meenub miskit naljakat
ma saan naeratava näo
nii ma siis istun ja kõlgutan jalgu
ning tunnen end osana tervikust
olen vaba oma mõtetes ja tegudes
lendan kui naerev kajakas mere kohal
tulebki naerda - palju ja südamest
ning võtta elu sellisena nagu ta on.

Tema...

Nii seksikas – ühtaegu kuum, metsik, ligitõmbav ja kütkestav, teisest küljest pisut tagasihoidlik, aga elegantne ja kiire. Aga Ta ei ole ainult silmale ilus vaadata. Temast õhkub midagi – parajalt stiilsust, kaasaegsust. Võib öelda, et sisemuselt on Ta veel ilusam. Selline mõnusalt salapärane.
Ta ei jää kunagi märkamatuks. Tänavapilt muutub Temast elavamaks. Usu mind. Sa võid uhkust tunda, sest sul on midagi, mida kellelgi teisel ei ole. Ta on AINULT sinul. Nii vahva, kas pole?
Ega jagada Teda kellegagi ei tihkaks. Tean, et sa tahaksid hoida Teda mõnes mõttes seitsme luku taga, aga ka siis kiirgaks Ta piisavalt kaugele. Nii on lihtsalt.
Sa ei oska seletada seda tunnet, mida saad, kui oled Temaga koos aega veetnud, Temaga olnud. Tähestik on liialt väike, seletamaks seda suurt tunnet, mis tiksub sügaval sinu sees. Müstiline tunne, aga süda hakkaks nagu kõrvus peksma ning hingamine muutub kiiremaks, kui Teda näed. Tõsiselt lummav. Ooo jaaa!!! Raske on Temalt silmi saada. Ausalt. Ja kui silmad suled, siis on Ta ikka kohal – sama võrratu ja nii atraktiivne.
Tundub, et ei jää palju puudu, et Teda ära süüa. Maitse oleks kindlasti hõrgutav, aga söömine on vaid nauding hetkeks. Sina tahad nautida Teda ikka veel ja veel, ikka uuesti ja uuesti. Sa ei jäta Teda kunagi maha, Ta on sinuga nii heas kui halvas ning Ta on sinuga alati kaasas – igal pool, iga kell ja absoluutselt iga ilmaga.
Sa annad endast kõik, et hoolitseda Tema eest. Hoolid Temast ju niiiiii väga. Silitad ja paitad Teda, ütled hea sõna ja kiidad, toidad parimate hõrgutistega ja poputad niisama. Jumaldad Teda sõna otsesemas mõttes.
Ta on sulle igavesti truu.




...see on minu unistuste auto

Vaikus...

Vaikus. Kõrvu lukustav vaikus. Valus. Kõrvadel on valus seda kuulda. Aga mitte ainult kõrvadel ei ole valus. Süda tuksub nii valjult, et kuuled seda oma kõrvus - kiirelt ja lakkamata. Üle keha jookseb kuumalaine, sest ärritus paneb ju vere keema. Nüüd see veri on igale poole mööda keha laiali valgunud...
Riid. Just mõni hetk tagasi kuulsid selle korteri seinad sõnu, mida rohkem keegi ei kuule.
Vaikuse murravad sammud. Need sammud, mida oled harjunud kuulma - nõtked, kerged ja kuidagi omased. Need sammud kuuluvad kellelegi, kes ongi kellegi oma. Või oli?
Kuhu ta läheb? Ta haarab oma mantli nagist ja paneb selle nii rahulikult selga. Kuidas ta suudab näida nii rahuliku ja külmana, justkui talle ei lähekski miski või keegi korda? Aga tundes teda tead, et nii ta kaitseb ennast. Kaitseb, et keegi ei näeks kui valus tal tegelikult on. Ta on tugev naine ja vaid vähesed teavad kui haavatav ja nõrk ta tegelikult on. Ta on hapraim. Aga ta ei taha, et keegi seda teaks ja seda ära kasutaks. Nii ta ongi väliselt külm, lausa jäine ja vapralt tugev. Aga tema silmad ütlevad kõik, peab vaid oskama lugeda.
Tal on asjad. Terve suur koti täis. On näha, et see on raske, aga miski tema kehahoiakus ei reeda seda. Ta näitab iga oma tegevuse ja kogu oma olekuga kui sitke ja tugev naine ta on. Ja ta ongi ju seda. Kahtlemata.
Riietatuna seisab ta keset tuba. Hetkeks. Ta ei suuda silma vaadata, sest kardab miskit enda sees reeta. Kuid tema olekus on aimata, et need sõnad, mis öeldud said, ei teinud vaid ühele inimesele haiget. Ta oleks juba ammu rääkinud, oleks ammu juba vabandust palunud kui asi teisiti oleks olnud. Aga seekord läks liiale. Mõlemad osapooled.
Ta ei vaata selja taha ja ei ütle ühtki sõna. Kõik sõnad said öeldud. Jäänud on veel vaid vaikus...
Siis haarab ta järsult oma koti ja avab ukse. Mõtled, et tahaks öelda, tahaks teda peatada, tahaks teda paluda, et ära veel mine... Aga oled kui halvatud, suurte jämedate naeltega põranda külge kinni löödud. Tardunud ehmatusest, sest arvasid, et nii ei saa kunagi juhtuda. Mitte sinuga.
Tahaks joosta ta poole ja teda emmata, aga ei saa. Sel hetkel kui mõtled, millest kohe kohe ilma võid jääda, prantsatab kinni uks ja tuppa on jäänud temast vaid tema sensuaalne lõhn. Tuttav ja kuidagi omane.
Jällegi vaikus. Valus vaikus. Ja oledki üksi...
On külm ja peast käib läbi mõte, et midagi on väga valesti. Astud akna poole, et näha tema lahkumist. Need on tema sammud - alati kindlad ja tema juuksed lehvivad tuule käes. Armas on ta.
Maja ees on teda ootamas takso, mille ukse ta kiirelt avab. Sujuva käeliigutusega viskab ta oma koti auto tagaistmele. Ja varsti kaob ta ka ise taksosse.
Ja alles sel momendil taipad, et pole veel hilja. Jooksed majast välja. Kiiremini kui ei keegi eales varem. Aga siiski. Hilja. Taksot ei ole enam ja ei ole tüdrukut. Seda armast ja oma. On veel vaid auto tagatuled, mis teisest tänava otsast kumavad.
Nii seisad nukralt vihmasel tänaval. Sama liikumatult nagu enne toas seisid. Kirud ennast, et nii kaua viivitasid, sest nüüd oled temast ilma. Võib-olla jäädavalt.
Sadu on tihe ja piisad on nagu pisarad, mida nutta ei saa.
Tüdruk on taksos. Tema silmadesse valguvad pisarad. Pimedas autos loodab ta, et keegi neid ei näe. Seda hetke, mil ta murdunud on. Auto aga kihutab kiirelt mööda linna. Taksomeeter tiksub. Kojamehed liiguvad esiklaasil ikka edagi tagasi. Mängib autoraadio ja kojamehed töötavad just muusika taktis, samas rütmis. Aeglaselt ja sujuvalt. Kuidagi kurvad lood tulevad raadiost. Vihm lisab muidugi veel oma nüansse juurde. Ja siis äkki kõlab laul, mis on tema oma. See, mis teda meenutab. Maailma ilusaim laul. Hetkel tahaks tüdruk raadiot katki visata, tahaks et taksojuht raadiojaama vahetaks. Aga ta ei saa ju taksojuhti sundida. Ta tunneb, et ta ei taha seda laulu kuulda, mitte praegu. Ta katab oma kõrvad kätega, lootes summutada selle laulu sõnad. Aga see ei õnnestu. Uuesti puhkeb ta nutma. See on ju laul, mille ajal teineteisele helistati, kui seda üks neist kuskilt kuulma juhtus. Ja nüüd ei saa ta enam helistada. Ometi haarab ta instinktiivselt oma käekotist telefoni. Ta ei suuda mõista, miks tuleb see lugu just nüüd, mil ta lahkus.
Hetkeks meenuvad talle ühe Ruja laulu sõnad -
hetke vaid mõni mälestus kestab,
kuid on neid, mida minna ei lasta,
küllap siis on meil väga neid vaja,
sest nad leiavad aja, külastavad meid taas...
Muidugi teeb see kohutavalt haiget, sest meenuvad ühised mälestused, head ja südant soojendavad mälestused. Sellel laulul on ikka kuidagi tähtis koht tema elus. See oli nagu mingi märk. Märk, et nad on kokku loodud. Ja ta pühib pisarad...
Ikka ta seisab seal. Keset tänavat, vihmast märg. Aga ta ei hooli, isegi möödujatest, kes teda imelikult vaatavad. Järsku ta võpatab, sest keegi hüüab teda nimepidi. Seda häält tunneb ta une pealt. Ta pöörab ringi ja näeb tänaval seda sama taksot ja sealt väljunud sama tüdrukut, kes mõned minutid tagasi oleks nagu jäädavalt läinud. Ta naeratab oma võluval moel ja viskab koti maha. Ta tormab kiirelt oma armsama poole. Jooksuga ja hästi kiiresti. Nad mõlemad jooksevad ning kohtudes kallistavad. Tugevalt ja tihedalt on nad vastu teineteist. Justkui kartes, et jäävad ilma millestki eriti väärtuslikust. Mees lennutab naist kallistades läbi õhu. Ta asetab koti õlale ja haarab naise oma kätele ning liigub kodu poole...

E L U

Nii naljakas on elu. Elu ei saa võtta alati kergelt, mängeldes, ega ka päris surmtõsiselt, ilma huumorita. Igas päevas on tegelikult midagi ilusat, mis toob näole naeratuse. Me ainult ei märka seda alati või ei taha märgata.
Samas toob elu meie teele takistusi, raskusi, mida ületades saame selgemaks teadmise väärtustest enda ümber. Jah, aga kunagi ei saa olla nii, et tee läheb aina allapoole ja hullemaks. Millalgi tuleb aeg, kui kõik on jälle hästi. Kõik sujub, elu saab taas oma õigetesse rööbastesse. Aga kas see kõik jääbki nii?

Ring, lõputu ring….me näeme sageli, et oma elus jõuame mingil hetkel tagasi kohta, kus me kunagi oleme juba olnud. Tundub, et kõik algaks nagu otsast peale. Või annab elu meile uue võimaluse? Saame teha midagi teisiti? Parandada ehk end.
Kõik oleneb…vägagi paljudest asjadest muideks. Isegi tuulesuund võib mõjutada. Aga kõige tähtsam on see, mida teeb inimene ise. Millised on tema otsused.

Elu on nagu tee. Kord tuleb valida otsetee, kord pöörata vasakule, siis jälle paremale, vahel koguni tagasi pöörduda. Ja tee ei ole kunagi tasane ja sirge. Ikka käänuline, sinka-vonkaline, täis auke ja kaldteid, suurte ning väiksemate tõusude ja allalaskumistega, ilusate sildade, tillukeste truupidega. Vahel tuleb teepervel parkida, et koguda jõudu edasiminekuks. Aeg-ajalt jälle sisse põrgata bensiinijaama ja täita pilgeni kõik paagid kvaliteetse kütusega, et teekond jätkuks ikka rahuliku meele ja rõõmsa südamega lausa lennates.
Asendamatuteks kaaslasteks meie teel osutuvad tahe ja siht. Nad eksisteerivad käsikäes, sest tahtmiseta ei ole sihti ja ilma sihita ei ole tahet. Kahekesi panevad nad elu käima. Teisiti ei ole see lihtsalt võimalik. Ikka selg sirgu ja edasi.

Jah, aga alati ei ole elus kõik nii ilus kui tahaksime. Elus on juhtumeid, mil me oleme nõrgad, haavatavad, kurvad. Pole tahet, pole sihti. On inimesi, kes end sellest läbi murravad, aga on ka neid, kes alistuvad, arvates, et neil pole jõudu – minna edasi ja näha veel midagi positiivset.
Tegelikult on vist vale liigitada inimesi puhtalt tugevateks ja nõrkadeks. Igaühel meist on tugevaid ja nõrku külgi. Me võime olla näiteks füüsiliselt tugevad, aga vaimselt nõrgad. Tundub, et elus läbi löömiseks on vajalik väiksemgi ettevalmistus. Pidevalt töötada endaga, näha vaeva ja treenida ennast. Nii füüsiliselt kui vaimselt. See annab meile võimaluse läbilöömiseks. Tahtmisega töötada saavutame sihi.

Platoni salapärane ütlus: “Mõtelda, mis on õige. Tunda, mis on ilus. Tahta, mis on hea.” Selles on nii palju uskumatut positiivset jõudu. See võib olla siht – suurepärane edasiviiv jõud. Kuid kõik ei jõua selleni. Elus on ikka nii, et lähtekohad on erinevad. Kunagi ei ole sellist võrdsust nagu olümpiamängudel, et alustatakse ühelt joonelt. Aga eesmärk on lõpp-kokkuvõttes sama – võidab tugevam. On neid, kel on õnn alustada esireast, aga ka neid, kes alustavad kuskilt lõpust, et mäest üles rühkides saavutada lõpuks midagi suurt. Nii huvitav kui see pole, siis meie kõigi teede pikkus on ajas võrdne. Sportmängudel on alati keegi kellestki parem, kuigi stardis olid kõigil võrdsed eeldused. Elus on lihtsalt kulg ja rada erinevad. Kui mõni peab kohe alustama mäkketõusust, siis mõnel võib tõsine pingutus ja rühkimine alles lõpus olla.

Õnn tuleb otsijale, õnnetus ootajale, tasu tegijale. Sellesse lausesse on peidetud mõte, et kogu elu on üks suur tee – pidev liikumine. Mitte lihtsalt kulgemine, vaid ka tahtmine teha. Et midagi saavutada, tuleb ka näha vaeva, peab pingutama. Ehk siis nagu A.H. Tammsaare ütleb: “Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus!” Kõik meie töö ja vaev saab tasutud omal moel. Tavaks on öelda, et kõik, mida me teeme, tuleb meile mitmekordselt tagasi. Miski ei jää tasumata.

Per aspera ad astra – läbi raskuste tähtede poole. See lihtsalt ongi ju nii. Verd, higi ja pisaraid nõudnud tegemised ja ettevõtmised jäävad ka paremini meelde. Need lihtsalt lähevad kuidagi sügavamalt hinge. Pärast on hea südant soojendavalt mõelda, et vot olid alles ajad. Ühtlasi saab ise rahul olla, et oled pingutades ja rabeledes jõudnud kuskile ja saanud midagi ära teha.

Kõige targem on alati käituda nii, nagu sa tahaksid, et sinuga käitutaks. Me peegeldame oma sõprade nägudes ja olekutes tagasi just seda, mida me oleme neile endast andnud. Vaev saab tasutud, rõõm ja mure jagatud. Seejärel piisab ainult ühest võlusõnast – aitähh. Ega siis asjata ei eksisteeri ütlust: “jagatud mure on pool muret, jagatud rõõm on topelt rõõm.” Ainult on vaja sõpra (sõpru), keda saab usaldada. Usaldus on sõpruses kõige tähtsam ja ka suhted tuginevad enam-jaolt usaldusele. Usalduses seisneb võti edukaks suhteks, suhtlemiseks oma sõpradega.
Ja mis kirjeldaks veel paremini meie suhteid kui G. Washingtoni ütlus: “Ole viisakas kõikide vastu, kuid sõbrusta vähestega; ja proovi neid väheseid hoolikalt, enne kui kingid neile oma usalduse. Tõeline sõprus on taim, mis aeglaselt kasvab. Ta peab läbi tegema katsumusi ja vastu pidama saatuselöökidele, enne kui on õigustatud kandma seda nimetust.”

Elu on mõnes mõttes nagu eksam, pannes meid ikka ja jälle proovile. Ikka on ees üha uued katsumused, uued ülesanded vajavad lahendamist. Ja lõppkokkuvõttes peitub õnn vaid lihtsuses. Rõõm väikestest lihtsatest asjadest, mida me võib-olla iga kord ei märkagi, ei taju enda ümber: värske kevade hõng, linnulaul, vihmapiiskade heli vastu akent, topeltvikerkaar, hommikukohvi koos oma lummava aroomiga, tähistaevas külmal talvekuu ööl, sumeda augusti täiskuine öö, rohutirtsude sirin, vana ja kadunud raamatu leidmine, kodus küpsetatud pannkookide lõhn, kassi sülle pugemine ja nurrumine, koera sabaliputus, isa öeldud hea sõna, ema kallistus, vanaema tehtud ahjukartulid, sõbra telefonikõne, värskete maasikate maitse, lemmikmuusika kuulamine, surnuaiale pandud küünalde kuma lumisel jõululaupäeva õhtul, partide toitmine saiaga Kadrioru pargis, kodusoojuse tunne, paljajalu kõndimine värskelt niidetud murul, hümni laulmine, lumetormiga saunas olemine, õhetavad põsed vastlapäeva liu laskmisest, jalutuskäik parima sõbraga mere ääres, vaikne Tallinna varahommik.....
Ja nii lihtne see siis ongi?