Nii on, et Sa lahkusid hommikul varase rongiga...

Oled end valmis seadnud, seisad hetke veel rohtunud perroonil - kaasas pakitud kohver, sõrmede vahel broneeritud pilet, Sulle omane lai naeratus näol. Sa kergitad kaabut, veel teretad mind rutates, sest peagi saabub Sinu rong. Sinu ümber on hõljumas rahulikkus ja teadmine, et nii see elus on juba kord seatud. Just täna lahkub Sinu rong sellelt perroonilt, sellest vaksalist – samast jaamast, millest kord astusid maailma oma õnne, oma eesmärke, oma ülesannet tabama.

Jaama tõttab rong, neil ratastel on tuttav viis, ei teadnud vaid, et vaguneid nii palju tal seisab reas. Pea uks avaneb, lehvitad viimast korda veel ja astud sisse uksest viimases vagunis. Sinu sirge selg ja julge samm annavad mulle südamerahu, mis sest, et pisaratevool peatust ei palu. Vaikselt sulgub uks. Sa uksel seisad veel, Su silmades on sügav helk. Kõlab vile ja rong Sind kaasa viib kaugele.

Vaatan perroonilt lahkuvat rongi, silmad täis pisaraid, olles ühtaegu nii kurb kui rahul. Silmad rändavad veel Sinu maha jäetud vaksalis – imetlen seda vana jaama. Fassaadi, millel lihvitud iga detail, kuid mille ukse taga on peidus nii mõnigi pimedam lukustatud kambrike. Selline ta seekord sai - see Sinu jaam, oma ilus, oma nõrkustes, oma oskustes, oma kommetes, oma tugevustes olla, õppida, õpetada ja elada.
Tean, et pea see rong avab oma ukse taas, Sus justkui ärkab midagi ning ellu astuda saad uut õnne tabama hoopis teises vaksalis.

Pühendatud vanaisale Aleks-Johannes Ehala’le (16.09.1934 – 16.04.2011).