Ma astun vaikselt
jäljed tähistavad tuldud rada
tuul puhub vaikselt kuid külmalt
andes märku saabunud sügisest
ma võtan teki ja asetan maha
istun mere ääres kalda peal
jalad ripuvad üle pankranniku
justkui kõõluksin maailma serval
mu jalge all ees laiub meri -
natuke mässuline ja rahutu
päike sillerdavalt peegeldamas
kajakad naervalt lendamas lainete kohal
võtan kotist oma termose
kallan kruusi kuuma, auravat kohvi
naudin hetke koos kohvi ja sügisega
ja ma tunnen, et ma polegi üksi
kuum kohv teeb mind tuliseks
mu põski on puudutanud sügise külmad käed
elan tänases päevas ja olen
jälgin varje, mis tekivad minust
tuul juuksed mul ajanud sassi
olen mõtlik ja veidike kurb
püüan selgust saada, kes ma olen
miks kõik on nii nagu on
kas peaks midagi muutma
või on kõik täpselt nii nagu peab
võtan tüki pähklišokolaadi
see sulab mu suus, naudin kõigi meeltega maitset
hetkeks tundub elu niiiii ilus -
magus, võrratu, muretu ja hea.
võtan veel sõõmu kanget kohvi
uus šokolaaditükk sulamas mu suus
äkki meenub miskit naljakat
ma saan naeratava näo
nii ma siis istun ja kõlgutan jalgu
ning tunnen end osana tervikust
olen vaba oma mõtetes ja tegudes
lendan kui naerev kajakas mere kohal
tulebki naerda - palju ja südamest
ning võtta elu sellisena nagu ta on.
