Aeg-ajalt on ikka põhjust sahtleid tuulutada ja harilikult leiab sealt igasuguseid huvitavaid asju. Hetked on kordumatud. Mõtted võivad küll sarnast mustrit kududa, aga ikkagi on neis ka midagi uut. Siin on üks pisike pilguheit minu reedesse 13. veebruaril aastal 2009.




Kõik ei ole alati lihtne. Vahel läheb hulk aega, et aru saada – kõik on täpselt nii kui peab. Mingi hetk küsid, et miks mina, miks nii? Vaatad endale julgelt silma ja saad aru, et oled siin selleks, et õppida. Kõike ei saagi kohe osata. Jah, meile on antud paljus eelduseid – kes oskab ülimaitsvalt kokata, kes imekaunilt laulda, kes andekalt joonistada, aga päris kõik meil edukalt kohe hoobilt välja ei kuku. Mõnda asja on vaja harjutada, sest harjutades saab ikka meistriks – ainult et seda tuleb siis südamest ja hingega teha. Sunniviisiliselt ja vastu tahtmist meist maailmameistrit ei saa.

Me oleme kõik andekad. And kui kingitus on peidetud meie sisse. Sa tead tegelikult täpselt, mis Sulle tõeliselt meeldib ning kui see meeldib, siis tuleb see ka välja. Me oleme nii-öelda oma ala meistrid ja nii nagu küpsetad Sina, ei küpseta keegi teine. Keegi teine ei saa matkida Sinu naeru, Sinu käekiri on Sulle omane, nii ei saa ka Sinu lauluhäält keegi endale võluda. Sa oled unikaalne, Sa oled ilus - just sellisena nagu Sind on loodud.

Nii on, et Sa lahkusid hommikul varase rongiga...

Oled end valmis seadnud, seisad hetke veel rohtunud perroonil - kaasas pakitud kohver, sõrmede vahel broneeritud pilet, Sulle omane lai naeratus näol. Sa kergitad kaabut, veel teretad mind rutates, sest peagi saabub Sinu rong. Sinu ümber on hõljumas rahulikkus ja teadmine, et nii see elus on juba kord seatud. Just täna lahkub Sinu rong sellelt perroonilt, sellest vaksalist – samast jaamast, millest kord astusid maailma oma õnne, oma eesmärke, oma ülesannet tabama.

Jaama tõttab rong, neil ratastel on tuttav viis, ei teadnud vaid, et vaguneid nii palju tal seisab reas. Pea uks avaneb, lehvitad viimast korda veel ja astud sisse uksest viimases vagunis. Sinu sirge selg ja julge samm annavad mulle südamerahu, mis sest, et pisaratevool peatust ei palu. Vaikselt sulgub uks. Sa uksel seisad veel, Su silmades on sügav helk. Kõlab vile ja rong Sind kaasa viib kaugele.

Vaatan perroonilt lahkuvat rongi, silmad täis pisaraid, olles ühtaegu nii kurb kui rahul. Silmad rändavad veel Sinu maha jäetud vaksalis – imetlen seda vana jaama. Fassaadi, millel lihvitud iga detail, kuid mille ukse taga on peidus nii mõnigi pimedam lukustatud kambrike. Selline ta seekord sai - see Sinu jaam, oma ilus, oma nõrkustes, oma oskustes, oma kommetes, oma tugevustes olla, õppida, õpetada ja elada.
Tean, et pea see rong avab oma ukse taas, Sus justkui ärkab midagi ning ellu astuda saad uut õnne tabama hoopis teises vaksalis.

Pühendatud vanaisale Aleks-Johannes Ehala’le (16.09.1934 – 16.04.2011).

Olen siin !

Mulle meeldib olla see, kes ma olen. Just selline. Hmm, muidugi on päris mitu asja, mis ehk võiks olla pisut teistmoodi, aga kui see nii ka oleks, siis ei oleks see enam mina. Ja mulle meeldib see areng ja kulgemine, mis minuga sündind on. Võib ehk nentida faktigi, et läbi raskuste saab ikka tähtede poole või vähemalt sinna lähedale. Ma ei otsigi tegelt midagi käega katsutavat...enam, vaid soovin, et oleks lihtsalt hea olla. Noh, tead ju küll, see on tunne, kui süda tuksub tuks, tuks ja hing lööb mõnusalt nurru ning sees on rahu....selline suur rahu, mis kiirgab ka mitme meetri raadiuses su ümber.

Läks aega, mis läks, aga nüüd ma vähemalt tean, kuidas saab end hästi tunda. Ehh, ära loodagi, et nüüd järgneb pikk ja põhjalik retsept, mismoodi seda kõike tunda saab või kus kohast seda leida võib. Igaühel on lihtsalt oma retsept, oma südamelaul, millest Leelo Tungalgi kirjutas, et see igaühel isemoodi on. Ja kuigi see retsept päris valmis ilmselt kunagi ei saa - oh, ei seda südamelaulu lakkamist oodata ole; on mul kuidagi eriti sügav ja mõnus tunne. See näitab minu ruumi kasvada ja veelgi areneda, mõista asju sõnadeta, otsimata vastuseid küsimustele, mis ei ootagi, et neid keegi lahendaks. Tõde on nii või naa kuskil olemas. On’s siis Sinu, tema või maailma tõde....igaühes on oma iva olemas.

Aga iseenese juurde leidmise tee on päris oma – keegi siin aega ega tõestust ei küsi. Ja kui teeots kätte leitud, siis on kõik täiuslik. Usu, olen täiuslik oma südames, oma meeltes, oma mõtetes, oma unistustes, unenägudeski ja kirjaridades ka...olen täiuslik kogu oma olemuses. Ja kui Sa veel aru pole saanud, siis oled Sina ka ju täiuslik. Jah, nii see on...täiuslikkus. Ilus ju!