Mäletan, kuidas Su silmis helkis rõõmsameelne päikesekiir kui Sa naeratasid. See paistis ja sillerdas alati ja olin õnnelik, et hommikul ärgates nägin esimesena seda tekkivat sära Sinu silmades. Ainuüksi see hetk hommikust oli väärt Sinu kõrval olemist. Oli rõõmsaid, aga ka raskemaid aegu, kuid ikkagi suutsin Sinu silmis äratada selle väikese päikese, mis tundideks minu varasalved pilgeni rahuloluga täitis. Pugesin Su kaissu ja tundsin, et parimat paika ei saa siin ilmas olla.
Ja siis…ühtäkki ei olnud enam päikest nendes armsates silmades. Kõik oli tuhmunud, väsinud ja kuhugi kadunud. Mind oleks justkui külmavärinad äratanud ja küsinud, et mis mõttes? Kuidas sai pilvitusse taevasse tekkida lugematul hulgal pilvi, mis röövisid päikese? Olin mattunud küsimuste laviini alla, püüdes sealt leida iseennast.
Raske ja külm oli see, mis ees mind ootas - tee läbi enese. Ajapikku kadus igatsus päikese järgi, mis oli Sinu silmades. Pigem on ärganud imeline soov olla ise see päike, mis inimeste silmist siiralt vastu helgib. Ja nii ta ärkab minuga igal hommikul, mõnusa surinaga terves kehas ja kogu vaimus. Ringutades keerad talle veel mõnuga funki juurde. Tunned, et see päike särab igavesti ja võimatu on teda kaotada ka juhul, kui pilved võtavad omale lusti jalutama minna. Parim paik siin ilmas on meie sees: alati kaasas, alati olemas, alati kindel ja muutmata.
Ava uks ja näed, millised kuldsed viljapõllud, rohelised mesilastest sumisevad aasad, lindude sirinast tulvil metsad, mühisevate lainetega mered sealt vastu vaatavad. Saad minna sinna, kuhu süda lustib ja teha seda, mida hing ihaldab.
Saatus toob alati naerdes homse päeva. Oleme ju tegelikult siin selleks, et nautida elu maksimaalselt – läbi naudingute ja kohalolu liigume tähtede poole.
Elu on Lill! Minu elu on Lill!
Aga Sinu elu? :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar