Puuduta suussulavat

emba nüansse

kõdita silmailu

silita armastust

paita lummust

suudle maitset

limpsa valikuid -

elu on magus ;)

 

Avatud ruum

Kuis rääkimata jäänud sõnad õhus

teevad ringe ja ei leiagi teed.

Õhk on neist paks,
puuri pistavad meid.

Lõigates tõde,

luisates ilu -
silma nii vaadata ei saa.

Kui ma siis plahvatan,

kildudest kokku saab mosaiik.

Ausus on seda väärt,

et loksub paika kõik, mis õige ja hea.

Maias aias

 

Õhkõrna udulooriga kaetud -

see keelatud maa
klaasist seina taga taamal
paistab hiirekõrvus rohi -
maapind paljas ja tühi.
Sisse lülitatud range piirirežiim
küsid passi ja vaatad mind nii
sissetungija tempel punane
leheküljel kuus.
Sosistan, keel on mul suus
silmad pärani
ilme on anuv
sissepääsu endale palun.
Pearaputus vankumatu
tabab vastusena jäine pilk
ju siis pole õige hetk
veel…
Suunatud ootama
ja istekoha järjekorras leian -
olen viimane.
Usun udu hajumist
piiri kadumist
taimede kasvamist
vohamist
Sinuga kohtumist.

Kiisu läks kõndima

Naerva maski taha peita võib kurbuse,
seda varjates kiivalt, me usume ise,
et oleme teinud elu parima diili,
tegelikult peidame tosin torkivat siili.

Meie elu - see meisterlik näidend,
rolle mänguks leidub igaühe jaoks,
nii lihtne on ju kanda maski
ja teha nägu, et kõik läheb hästi.

Aus olla ja ausaks jääda,
päriselt olla, mitte näida.
Rebida lõplikult maha kõik maskid,
olla tiigrid, mitte armsad kassid.

Hetkest sest

 

Püüa kinni see päike,

mis helgib neis silmis –

see magus hetk….

Emba teadmatust,
mis tekitab vahel judinaid ses kehas –

see müstiline hetk….

Suudle tundmatust,
mis maitseb neil huultel –

see hõrgutav hetk…..

Tunne läheduse lõhna,
mis õhkab sellelt ihult –

see joovastav hetk…..

Kuule rõõmsaid noote,
mis helisevad selles õhus –

see lummav hetk…..

Unusta mõtted,

mis seab piiranguid selles peas –

see riivatu hetk…..

Kuula sosinaid südamest,

mis tuksuvad meis lakkamata –

see hurmav hetk…..

Maitse vallatuse voogu,
mis mängib neis meeltes –

see siivutu hetk….

Paita tänaseid hetki,

mis paneb mõnust meid nurruma –
 

see ilus elu.

Armastus ei hüüa tulles ehk...

 

Üks armastus

jalutab linna peal,

ta jagada tahab

kõike,

mis pulbitsemas ta sees.

 

Keegi teda ei märka.

Rahva keskel ta kõnnib,

inimestel näod mornid,

justkui pilkaselt pime

oleks nende tee.

 

Kuid ta kõnnib

ja vaatab

sügavalt silma,

kes mööduvad tast

ja usub,

et keegi märkab

teda üks päev.

 

On Sinu valida,
kas lased päikesel särada.
Või muutub pihuks ja põrmuks
terve maailm Su jalge ees.

Rõõm on kõikjal,

tihti ehk varjatud kujul

on olemas kuskil,

oma embusse tahab haarata Sind.

Kuid kas märkad Sa

neid käsi,

mis on alati valmis

ja ootavad pikisilmi?

Sa oled oodatud ja armastatud,

Sinus püha on kõik -

keegi siin kätel tahab kanda Sind.

Saada minema hirm,

kartusel lahtuda lase,

usalda elu üürikest nii,

et võiksid tõusta taevani.

Gurmeereis

Aeg seisma jäi,
Su silmisse kinni jäin,
aga mind ei tunne
nad veel.
Tunnen nüüd,
kuidas eelroaks õied
puhkevad mu kehas
rohkelt ja tasa.
Lamad mu kõrval
tajun Su silmade puudutust hella,
selles kirgastub midagi
ja hoiab mind tihedalt enda ligi.
Olen saanud tundma
killukest Sinust -
maitsev ja mahlane,
külluslik bukett,
lauakesel buffet’s,
kus mekkida saab
hõrgutisi terves reas.

Ja siis kõige krooniks

mu lemmik
dessert
end pidulikult serveerib.

Igal teel on oma aur

Su jahtunud kätest
ma soojust veel otsin
neist klaasistunud silmist
kirge püüan leida veel.
Näib, et kuumus me vahel
on ainult teetassis me laual
millest aur tasa hõljub
meelele nukrana mõjub.

Keegi räägib Su sees
nii võõras on ta hääl
sõnad kandilised ja minuni ei jõua.
Tajun tühjust ses hinges
süda karjub, seest pinges
tahan lõigata vaikust
kuid seda teha ei või.

Tunnen pisaraid voolamas põskede taga
silmad seestki on läbimärjad
aga mu naeratus näha vaid jääb.
Langetab leinas pea Sulle tänulik meel
tuksub süda ja teab, et armastuses
kõnnin edasi kindlamalt veel.

Kõrbe roos

 

 

Süda, kuis nii valusalt vahel tuksuda Sa võid?

Justkui põletaksid augu mu hinge seestki läbi,

tekitades rütmihäireid olemiserõõmus,

laiali sädemeid pillutad igas ilmakaares,

nii varemetes tuhaks võib saada õnn.

Ihu, kuis siis puudutuse järele januned nõnda,

nagu vihiseks tuul keset kõledat kõrbe ja

seda kosutada võiks pisike vihmasabin,

mis hõõguvad söed tossama paneb,

uhudes ära valu,

kaugele, kus reaalsus kohtub armastusega.

 

Mu süda on mure ja rabe,

sellest tüki murrad,

nagu killukese värskest leivast…

Tõmba sõõm! Nuusuta seda!

Võtad noa, määrid viilule külmavõitu või,

maitsemeeltesse täius nurrumise tõi.

TüdruK

Kas see muutub kunagi?

See väike tüdruk Sinu sees,

koos oma rõõmude, lusti ja naeruga,

vahel jonni ja nukrusegagi?

Need südamest tulevad vaimustused:

lumest, mis iial ei ole külm ega sulada saa,

pikkadest kleitidest, mis daamilikuks teevad,

muinasjuttudest, mis alati õnnelikult lõppevad,

jäätisest, mis limpsides ei võikski otsa saada,

vees sulistamisest, mil unustad kõik muu,

muinasjutu printsidest, kes on üdini õilsad ja head,

poes käimisest, mil lubatakse valida just seda, mida ihkab süda,

kommidest, mida saad sõpradelegi jagada,

hommikutest, mil saad magada kaua kiirustamata kuskile ära,

lauludest, millele kaasa lauldes ei ole muret, et miski viltu läheb,

hetkedest vanematega, ühistest mängudest.

Nii tore on olla see väike tüdruk,

uskuda, tunda siiraid ja ehedaid tundeid!

Olla seal.

Ollagi see!

Linnutiibade sirutus.

On siin külm või on soe?

Värske sõõm hommikupäikesest suus,

ahmin sisse rõõmuvärinat -

On hea! Väga hea!

Sahiseb tuul mu tiivus,

milline vaade siit avaneb:

olen midagi õige tillukest

ses suures imelises maailmas.

Tahan, olen siin.

Tahan, olen seal...

Puhas valik olemisest kuskil kus hea.

Lumevalgus Sinu palgel
lõõmavad söed Sinu silmade sees
Sinu puudutustest võlutuna
ilusana tunnen end ses erutuses.

Palju head on Sinu sees peidus
parimad palad mul serveerid altari peal
pidulikult ja eriliselt end tundma paned
kümblen õnnes, mida jagame koos.

Hingan sisse Su lõpmatut rahu
südamesse see nii kenasti mahub
veidi uskumatu on tunne
kuidas 1+1 võrdub üks.

Sõna, õhka!

Saada* ainult sõna,

sest selle kõla
on kena.
Mis teha
võime täna?
Sind näha
tahan väga.
Oled Sina,
olen mina,
soe keha,
puudutan teda,
sest mul meeldib seda
tunda enda
ligi nõnda.

Siis sõna lõhna

paiskub tuppa.
Kuuled võhma,
mis lämmatab vihma?

*verbist saama

Filmist oled Sa võetud?

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kas elu on just nagu filmis?

Täis õnnelikke lõppe, kohtumisi häid?

Ma vaatan Sind ja Sinu silmis,

näen helisevat õrnust, sosistamas neid

Su huuled, sõnad sätitud oma riimis.

Kindlasti on veel teisigi teid.

 

On sellest küll?

Või on see mull,

milles hõljuda mul,

meeldib varasel hommikul…

 

Sinust loobuda ei saa,

täidad rahutundega terve maa,

tahan hõisata, Sinust joobuda,

hoolida, veidike maasikamoosida.

 

Olengi justkui välja astunud filmist,

mitte ei saa pilku neist silmist.

Peaosas Sina ja mina,

teame täpselt, mis puudutab iha -

kiindumus, mis süveneb üha,

punetab kui juunikuu eha.

 

Neis kaadreis on sügavust tabatud,

süžeest oleme ise kah rabatud,

südamega nõnda siiralt see puudutab,

kütkeist oma väge evitab.

 

Võrratu on tunda tukseid rinnus,

hingata sisse Sind kogu ilus,

emmates täiust ses ürgses mõnus,

Küll see elu on alles magus!

Kuidas saakski olla nii,
et ma ei söö Sind lõpuni?!?
Nii hõrk, kerge, loomulik,
olemuselt jumalik.
Komm sulab suus,
tantsib valssi Su tunnetekeelel,
ja ma olen kindel,
et püsin Sul meeles :P