See pole see...vahel ikka tuleb mõtetesse, et kas see, mida me tunneme, kogeme, teeme või kes oleme, on ikka SEE? Huvitav, et elul on meie jaoks alati midagi varuks. Nii palju on seletamatuid olukordi ja kummalisi seiku. Muidugi iseasi, kas neile üldse ongi seletust vaja. Vastused on ju meis enestes olemas. Nüüd on vaja vaid julgust nendega silmitsi seista. Jah, teame ju, et palki enda silmis on nii raske märgata, kuigi pindu näeme me teiste silmis alati. Töö iseendaga on raske – kannatust ja aega nõudev, aga viljakas. Eriti hea on kui näed veel tulemust lõpuks ja milline rahu siis naha vahele poeb. Tahaks astuda pjedestaalile ja rõõmust üles hüpata ning rõkata täiel rinnal: „Jee, hakkama sain!“
Lihtne oleks anda välja edukuse retsept. Kuid siin on ainult üks aga - igaüks õpib ikkagi vaid iseenda vigadest. Oo jaa, me oleme unikaalsed, oma tõusude ja mõõnadega, tehtud vigade ja kogetud rõõmudega. Eksimine on inimlik. Ka kuningas eksib. Ta on ju ka ikkagi inimene tegelikult.
Aga mis teeb meid inimlikuks? Kas uskumine, et minuga ei saa kunagi nii juhtuda? Nojah, eks me ole ju harjunud andma hinnanguid ikka enda mätta otsast. Ja see, mis omal nahal läbi proovitud, on nagu garantiimärk - nüüd tunnetad ära, et ahhaaa, siit lähebki siis SEE piir.
Öelge ausalt, mitu korda olete te iseendalt küsinud, et kas see ongi SEE? Sageli oleme liiga mugavad, et midagi enda sees ja ümber muuta. Nii lihtne on see – sisse tallatud rada, läbiproovitud võtted – rahulolev rutiin. Öeldakse, et ära ise oma elu keeruliseks ela. Kuid kas teie teadsite, et just selles keerulisuses peitubki võlu? Sellest saab kõik alguse. Uus, puhas ja hoopis teistsugune elu. Elu täis naudinguid, uskumatuid rõõme, siiraid sõpru, midagi head, mida sõnadega seletada ei suuda. Vot see on alles fun!
Kuid millisest mülkast, millisest koledast kuristikust, millisest sogasest veest tuleb selleks enne läbi minna. Pärast tead, et see kõik oli seda vaeva ja valu väärt. Ning siis oled tänulik halvale, mis kohinal ja ootamatult kaela vajus. Nüüd sa ju tead - omal nahal kogetud. Näed, et ka päikesekiir on heledam, kodutunne erilisem, sõbra toetus soojem, muusika sügavam, kevad ilusam. Raskel hetkel on võimatu seda uskuda, aga edasi saab minna vaid paremaks. Sa tead nüüd, kui sügaval enda sees tegelikult ekslesid ja oma kadunud naeru otsisid. Ning nüüd annad sa lihtsalt selle tunde vabaks. Heidad ta loodetuultele, mis kõik halva enesega kaasa viib. Eemalt kaldalt veel ainult lehvitad talle ning tunned kuivõrd kerge ja hea on olla siin ja praegu ja just nii. Vabana.
Suur aitähh! Olen ülimalt tänulik kõige halva eest, sest kes oleks võinud teada, et võtmise varjus miljon korda rohkem head vastu antakse:)
