Astun aeglasel sammul kiriku poole. Ümberringi on kõik mõnusalt vaikne, ei ole märgata kuskile kiirustavaid ja närvilisi inimesi. Lumi langeb nagu aeg luubis. Saabaste alt kostub tuttav lume krudin. Pakane näpistab mu nina ja põski, aga mu käed on soojad, sest panin kätte vanaema tehtud labakud.
Ümberringi on kõrvu lukustav vaikus, isegi ühtegi koera ei haugu. Ju on need siis jõulude meeleolus tuppa sooja ja paremat toidukraami maitsma lastud. Sammun mööda lumist rada. Eespool laiub valgustatud jäätunud tiik. Ka päeval jääl mänginud lapsed on kodudes ja ootavad jõuluvanasid suurte kinkidega. Astun ettevaatlikult jääle, et mitte libiseda ja kukkuda. Õrn lumevaip on jää katnud ja nii jääb kogu pind minu jalajälgi täis. Teen paar kiiremat sammu, et jääl liugu lasta. Ühtäkki kaovad jalad mu alt ja kukun prantsatades jääle. Kukkumine on kuidagi pehme ja ma jäängi sellesse asendisse, sest ma märkasin kui ilus on taevas, mil sajab valget laia lund. Imetlen seda vaatepilti ja lumehelbed langevad mu kehale ja näole. Ajan oma käed laiali, nagu väike liblikas oleksin ja jäängi nii. Ja ma ei tunnegi enam midagi. Keha on täiesti vaba ja liikumatu. Sulen korraks silmad ja avades leian enda kõrvalt kellegi. Väike võpatus käib läbi mu keha. Ma ei saa aru, kuidas ta nii vaikselt ja märkamatult minu kõrvale sai. Ta võtab mu käest kinni ja soovib häid jõule. Vaatan talle silma ja naeratan, vastates ühtaegu sama sooviga. Ta silmad on nii soojad ja käsi nii kuum. Ma tundsin, et võin sulada ja läbi jää vette kukkuda. Vaatasime ainiti teineteisele otsa ja ma sain meeletu rahu sellest hetkest. Ta oleks justkui kõik minu halvad mõtted enda sisse neelanud ja seda kõike nende soojade silmade kaudu. Tundsin, kuidas ükshaaval lähevad soojaks mu jalad, käed, keha ja nägu.
Ta tõusis vaikselt püsti ja ulatas mulle käe. Ta tuli mulle veel lähemale ja võttis mu oma kaissu. Nii sooja ja tugevat kallistust polnud ma kordagi kogenud. Tundsin end kindlalt ja hästi. Kõik oli nii eriline. Oleks tahtnud silmi pühkida, et ikka uskuda, kas see kõik päriselt toimub. Siis aga sain ootamatult jalga uisud ja me uisutasime käsikäes sellel valgustatud tiigil. Mina muudkui kilkasin ja hõiskasin. Nii vahva oli uisutada. Tema oli tõeline proff ja näitas, kuidas ta selg ees uisutada saab. Ta haaras mu mõlemad käed ja me asusime jääl keerutama. Mu jalad olid kerged ja uisutamine tuli oivaliselt välja. Nagu proff oleks olnud.
Siis võttis ta mu käe ja pani mu peopesasse midagi. Öeldes, et ärgu ma enne vaadaku, kui ta läinud on. Ja siis palus ta mul silmad sulgeda. Kui silmad avasin, ei olnud mu läheduses kedagi. Vaatasin nõutult ümberringi. Polnud mul enam uiskusid jalas, ei olnud enam seda armsat kaaslast, kes mulle nii palju soojust andis. Kõik oli kadunud, kui äkki meenus mulle mu peopesa - see oli päriselt olemas. Avasin oma peo ja märkasin väikest hõbedast ehet. See oli imeilus. Ja sellele olid graveeritud sõnad - sa oled eriline. Naeratasin ja surusin selle tugevalt oma sooja pihku. Vaatasin taevasse ja mõistsin, et ma sain osa väikesest jõuluimest. Ütlesin aitäh ja hakkasin mööda lumist rada edasi minema.
