Vaatan oma ilusaid väikeseid jalakesi
jalg jala ette astun vaikselt edasi
siis piilun taevasse, kus päikest pole nähagi
ning jahe, niiske ja vihmane on päev tänagi.
Ma jalutan pargis, kus lehti täis on maa
tean, et ainult päikeselt enam soojust ei saa
mõnusalt krabisevad lehed mu jalge all
taevas on sügavsiniselt tume ja hall.
Jälgin oma enese varju
kas ma siis ikka veel ei harju
et karta siin ilmas pole mõtet
võin julgelt jätkata oma sammu nõtket.
Mu mõtted on rõõmsad ja helged
silmad kuidagi eriliselt selged
ootan kevadet, mis peagi võiks tulla
ja ainult hästi võiks kõik edasi minna.
