On asju, mis võtavad aega ja seda ilusam see ongi just selliselt. Kõigel on oma aeg ja see on mind alati innustanud edasi minema, proovima, katsetama. Olen väga õnnelik enese üle – mu keha justkui vabaneb ja kogeb ekstaasi, mida ta nii ammu oodanud on ja on selleks samm-sammult ettevalmistunud, olles seda kogemust iga keharakuga, iga hingesõõmuga väärt. Hõljun kui kosmoses, ammutades sellest erilist jõudu ja müstilist salapära. Sa aitad panna mind uskuma, et Universumis eksisteerib lõputus ja et see on tegelikult lähemal, kui me aimata oskame. See piiritu õiekeste õitsele puhkemine, nendelt nektari ammutamine, meeliülendav ja tunneteküllane aroom, mis õhus laiub – mmm…..vau! Kui imeimeline on maailm!