Kuskilt on väga valus ja samas ei ole. Justkui pitsitab
midagi sees ja siis jälle hõljud oma kerguses. Meel mängib oma nukraid noote,
samal ajal rakkudes möllab rahu ja rõõm. Keeruline on aru saada, mis käsil, aga
tühja sellest - alati ei peagi ju hoomama kõike täpselt. Tunnen midagi
pakitsevat sees ja kui see kõik viimaks pääseb valla pisikesest puuriuksest,
siis avaneb taamal midagi sootuks muud hoopis. Taevasse kogunevad pilved, mis
on vihmapiiskadest tulvil - kohe, kohe läheb sajuks. Ja siis on päike, oma
ereduses, sillerdavas lustis. Ei – ta ei mõtlegi pilve taha varjuda. Täpselt
nii on ka minu sees – justkui kokku keedetud magus kompott naerust vanilje
nüansiga ning nutust oma kange sinepilise alatooniga, mis ju surub ikka pisara
silmist välja kui see õigesse kohta läheb. Ja siin ei ole tegemist sellega, et
üks tahab teisest üle olla, mõjule pääseda. Need esinevad kõik korraga
üheaegselt.
Midagi on lõppenud. Leinad, ja pisarad voolavad, siis on
jälle selge rahutunne, tunned end õnnelikuna, et oled lasknud sel minna. Midagi
on just alanud. Oled ootusärevuses ja tead, et ees seisavad kindlasti äärmiselt
huvitavad ajad.
Valdav tunne on leegitsev tuli – see lõõmab kirglikult. Näed
tuld. See haldab enda alla kõik. Südames on leek. Pulsiliigutustega liigub tulerõõm
mööda keha laiali. Aeglaselt, aga kindlalt. Hingad sõõmu ja tulelõõm saab hoogu
juurde. Tunned, kuidas keha üles köeb. Mõnusalt palav hakkab. Samas tead, et
kui leegid raugevad, jäävad alles söed. Iga hingetõmme hoiab neid süsi
tegelikult elusana. Sinu valik on süsi hõõgvel hoida või lasta sel tuhmuda
lihtsalt ja tasa.
