Leidnuna end

Kui näeksid mind täna,

ei tunneks Sa mind ära,

jalutaksid mu’st mööda,

ei aimaks, et see olen ma…

Minu kõnnak on nõtke

kui südasuvine tuulehoog,

minu pilgus on lummus,

mida Sina eal ei otsind.

Minu silmis on sära,

mida süüdata ei tihanud tollal kuidagi Sa,

minu süda tuksub armastuses

Sa ei uskunud, et eales nii suudan ja saan…

Mu huultel on naeratus soe,

ei lakka see ka siis kui vihmane maik on suul

ja naer see mul lausa heliseb taevavõlvil,

sest julgen nüüd olla ise, julgen naerda.

Ei mõista, kuidas saidki keelata seda osakest mu’st,

ju lihtsalt lõid tummaks mind kõrvust, pimedaks silmist-

nimetasin armastuseks siis seda,

aga tunne ei uskunud teda.

Nii et kui Sa näeksid mind täna,

ehe naine siit on astunud välja.

Aiman õhus lendlevat sensuaalsust. Ta tuleb mu poole ja luban ta endasse. Hiilivalt tungib see müstiline energia üle kogu mu keha - tunnen tuksuvaid veresooni, võimuvõtvat pulbitsevat soojust, iseenda alistumist. Olen avatud ja vastuvõtlik, voolav ja lainetav. Mässumeelsus tunneb tungi väljuda ja end ilmutada lasta. Lasen sel sündida. Metsik vabaduse vibratsioon sillerdab seeläbi nagu piksenool otse ühenduma kõiksusega. Milline värviküllane vaatemäng, milline puhas energiatulv! Ja siis saabub rahu. Vaimus on vaikus. Kuulen südametukseid tugevaid, mis kannavad eneses sügavust ja nii õilmitseb tasa hingehelin eriline.

Unistus Pariisist

Värskel saial aprikoosimoos

ninas keerleb mõnus kohviaroom

selga toetamas mugav tool

oma reaalsuse ise loon

 

Laual vaasis on erkpunane moon

vallatu on Su silmade toon

oleme hetkes, siin ja koos

minus nurru lööb salapärane loom

 

Erilise hetke elukangasse koon

justkui vulisev jõgi oma voos

meeltel heliseb mängutoos

ja nii täitubki suur südamesoov

elus on vürtsi,

põnevust, lusti,
kõik on hästi,
värvilist masti,
päikese süsti,
meeltesse lasti,
teed risti-rästi,
olen kodus varsti.

Nagu tuul kogub end iiliks...

Su hellitus on õrn ja malbe

Naeratus heliseb hellalt Su palgel

Silmades sillerdab erutuslaine

Tunnen, et olen ehe, olen Naine

 

Puudutus mesimagus on ihul

Õndsus ise avab väravad minul

Lendan kõrgel väljasirutatud tiivul

Naudin kõike, mis toimub sel viivul

 

Põsel tunda on tuuline paitus

Peopesades kuumus on peidus

Õnnejoovastus õhu sees leidus

Mõtete dialoog tasapisi vaibus

Külmavärin suriseb seljal

Olen avanud hinge palja

Sosistab südamest salapärane heli

Tuksub soontes ta hääl nii vali

 

Olen millestki ilusast kantud-

See imeline hetk, mis mul’ antud

Nõnda reisile sammud said seatud

Lõputus oma ekstaasis ongi leitud.

 

 

11

saanud meist

sõbrad sest

tundma teineteist

aastad neist

parimast

usub vaist

Sinusarnast pole teist!

Tantsi, hüppa, rõõmusta!

Naera, hõiska, hulluta!

Ela, õitse, kasva!

Hellita, helise, surfa!

Sära, ole, laula!

Armasta, kallista, lenda!





Kingin Sulle jalutuskäigu lillelisel aasal,
liblikadki kõik lendavad kaasa.
Õhus on imelist meloodiat tunda,
armastuse tants lummab Su enda.
Tuuleke väike sasib Su juukseid,
kas kuuled südame tukseid?
Õnn on Sinusse pununud pesa,
puhkeb õitsele Su kaunis kesa.

Otse minu ees kõrguvad suured, massiivsed väravad. Värava ustele on nikerdatud käsitsi erinevad ilusad mustrid, mis tekitavad tunde, et tahan neid katsuda, tahan neid uksi avada. Samas tekitavad need suursuguse ja austuse tunde, justkui seisan millegi suure ees. Olen meeldivalt ärevil ja põnevil. Nagu seesam, mis kohe avaneb. Ja ta avanebki. Pahvakuga lööb mu näkku soe, samas värske õhk. Iga mu keharakk tunneb, et ees ootab avastamist ääretult turvaline paik. Õhus on tunda usaldust ja see tunne mängib imelist meloodiat mu hingeharfil. Südamehääl paneb mu jalad liikuma ja viib mu aasale, mis sillerdab päikese käes ja seal õitsevad armsad väikesed põllulilled. Puhub malbe ja mahe lõunatuul, mis painutab lillekesi liikuma mu hingeharfiga ühes rütmis. Sujuvalt ja harmooniliselt. Astun lillemerre ja tunnen, et olen üks nende seast – lihtne, ilus ja täiuslik põllulill. Kiigun tuules ja olen nendega üks, olles lummatud rahust ja ilust, mida see vaatepilt ja enesetunne just praegu pakuvad. Taevas sõuavad loiult üksikud valged pilved.

Äkitsi sõidab mu juurde hoopis teise vaate ja olemusega pildike. Justkui maailmavahetus, lihtsalt tõstan astumiseks jala ja sopsti olengi seal sees. Astun julge sammu, hetkeks lööb mu jalgealune kõikuma, aga see ei näi mind häirivat. Olen sattunud hoopis uude kohta – paljajalu mõnusas pehmes liivas, jalgu paitamas soojad merelained. Mmm….kui mõnus! Vaatepilt lummab mind taaskord. Meri ja liiv ja päikesekuma - on alati olnud eriline sümbioos minu jaoks. Lained rahulikult randuvad, tuues kaasa selge, rohekassinise varjundiga merevee, mis panevad ühes taktis õõtsuma terve keha. Nii loksutab vesi paika kõik mu sisemised heaolu ja külluse tunded, olen õnnelik just sellisena, just siin ja praegu.

Tunnen, et vastu mu jalgu silub end üks oranžikas kass, kutsudes mind endaga rännakule. Ütlevat, et ta on mu teejuht. Kui nii siis nii. Miks mitte minna ja järgnedagi talle? Ees ootab meid käik pimedasse koopasse, mis ei tekitagi kõhedat tunnet, pigem hoopis uut lootust. Järgnen kassile ilma küsimusi esitamata. Usaldan tema vaistu ja teadlikkust. Nii astub julgelt oma pika üles tõstetud sirge sabaga mu ees see nurruv kollasekirju kass. Näen kauguses justkui tunneli lõpust kumavat heledat valgust. Me läheneme sellele ja siis astumegi valgusesse. Avastan, et oleme astunud taevasse ja olen võlutud vaatepildist, mis siin avaneb. Olen kui naelutatud selle imesse – nii vaikne, nii puhas, nii õrn, nii selge, nii sinine. Olengi taevas, seismas keset vaikust ja rahu, lihtsalt jälgin oma avatud lapselikku rõõmu täis silmadega ümbrust ja näen enda poole purjetamas üksikuid valgeid hõredaid pilvi. Pilveudu loori tagant astub mu ette enesekindel kuninganna maaniulatuvas kuldsetes toonides kleidis. Tema kaunid juuksed on kenasti sätitud soengusse krooni all, olles nii pühalik, nii pühendunud oma olekus. Ta lubab mul talle esitada ühe küsimuse. Mõtlen hetke ja küsin, et kuidas saan ma inimesi usaldada? Kuninganna tõstab oma käed, andes märku, et ühendaksime, põimiksime oma käed ühte. Ta pilk on suunatud kätele ja annab nii mulle juhatuse. Just käed on vahendiks, mis aitavad usaldust inimeste vastu äratada. Tunnen sõrmedes ja peopesas surinat ning jään oma imelisi käsi vaatama. Midagi nii lihtsat ja samas suurt on mu oma kätes. Suule ilmub totter naeratus, aga ju see peegeldab minu õnnelikku olemist. Tunnen end kui väike tüdruk, kelle kätte on antud midagi suurt ja ilusat.

Samal ajal kui imetlen oma kätejõudu, annab kuninganna mulle üle ühe kingituse. See kingitus on nii pehme, nii valge, nii pisike. Kohe ei usugi, et see kõik on mulle. Võtan ta ettevaatlikult oma haardesse, oma turvalisse sülle ja too laseb kõlada sellele õrnal ja mahedal „määl“. Väike armas lambatalleke! Minu oma! Silitan ta pehmet kasukat ja otsin oma ninaotsaga tema nina. Need kohtuvadki. Olen nii tänulik! Olen nii õnnelik!

Ja nüüd on mul aeg leida tagasitee. Lasen silmadel veel rännata sellel harmoonial, mis mu ümber valitseb. Õndsus südamel leian tunneli, kustkaudu siia jõudsin. Kassike käib reipalt ikka mu ees ja juhatab teed, sabaots rõõmsalt püsti. Veel hetkeks naudin merevaadet, siis põllulilli täis aasa ja olengi jõudnud väravateni. Ütlen kassile aitäh ja panen lambukese turvalisse kohta. Nad jäävad mind siia ootama. See polegi nagu hüvastijätt, vaid millegi suure algus. Võin igal ajal siia tagasi pöörduda – saada osaks sellest küllusest, mis siin on. Olen alati oodatud. Süda hüppab rõõmust ja hing tantsib armastuse ilus. Minus voolab rahu. Olen justkui vabaks lastud lind, kes oma tiibu sirutab ja naudib vabalendu vabakäigul. Linnuke, kellele avati uks uude, imelisse maailma. Siit ma tulen! Sirts-sirrrr!

Öö on õrn, ta astub ligi,
kätes soojus...

Sulen silmad, tajun tukset
õhku paisatud tunnete voolus...

Istun siin helehallis tugitoolis ja tajusin äkki – kui suurepärane see on – istuda siin ja praegu, laupäeva lõunal, oma kodus ja tunda, et mul ei ole mingeid soove olla kuskil mujal või olla keegi teine. Väljas on jahe, kuid hinges on soe. Leian igas asjas, sündmuses ja inimeses palju positiivseid jooni. Vaimustun igast pisiasjast ja imetlen kõike enda ümber. Olen õnnelik, olen tänulik.

Mälukeldri ja südamesahvri riiulitele talletatud purkidelt on kosutav ja jätkuvalt põnev avada kaasi, maitsta möödunud suve, lapsepõlve, igatsusi, mälestusi. Sama imeline on kogeda ja avastada uut elu uute algustega, olles algaja armastuses, andestuses, avameelsuses; vaadates üle oma normid ja reeglid uue pilguga.

Avastagem Teiegi uusi nüansse ja alustagem uuel aastal uute kohtumistega eelkõige iseendas. Meie ise teeme oma elu ja ka elame seda.
Head Uut Aastat! Happy New Year! Bonne Année!