Kõrbe roos

 

 

Süda, kuis nii valusalt vahel tuksuda Sa võid?

Justkui põletaksid augu mu hinge seestki läbi,

tekitades rütmihäireid olemiserõõmus,

laiali sädemeid pillutad igas ilmakaares,

nii varemetes tuhaks võib saada õnn.

Ihu, kuis siis puudutuse järele januned nõnda,

nagu vihiseks tuul keset kõledat kõrbe ja

seda kosutada võiks pisike vihmasabin,

mis hõõguvad söed tossama paneb,

uhudes ära valu,

kaugele, kus reaalsus kohtub armastusega.

 

Mu süda on mure ja rabe,

sellest tüki murrad,

nagu killukese värskest leivast…

Tõmba sõõm! Nuusuta seda!

Võtad noa, määrid viilule külmavõitu või,

maitsemeeltesse täius nurrumise tõi.

TüdruK

Kas see muutub kunagi?

See väike tüdruk Sinu sees,

koos oma rõõmude, lusti ja naeruga,

vahel jonni ja nukrusegagi?

Need südamest tulevad vaimustused:

lumest, mis iial ei ole külm ega sulada saa,

pikkadest kleitidest, mis daamilikuks teevad,

muinasjuttudest, mis alati õnnelikult lõppevad,

jäätisest, mis limpsides ei võikski otsa saada,

vees sulistamisest, mil unustad kõik muu,

muinasjutu printsidest, kes on üdini õilsad ja head,

poes käimisest, mil lubatakse valida just seda, mida ihkab süda,

kommidest, mida saad sõpradelegi jagada,

hommikutest, mil saad magada kaua kiirustamata kuskile ära,

lauludest, millele kaasa lauldes ei ole muret, et miski viltu läheb,

hetkedest vanematega, ühistest mängudest.

Nii tore on olla see väike tüdruk,

uskuda, tunda siiraid ja ehedaid tundeid!

Olla seal.

Ollagi see!