Miks vajad armastust, mu hing?
Miks elu tundub kui lõputu ring?
Miks vahel olla on nii valus?
Miks hirm päevavalgust ei talu?
On armastus see, mis toidab hinge.
Kui eksid teel, siis teedki ringe.
Valu varjus on alati peidus kuhjaga rõõmu.
Iseendaga silmitsi seistes seljatad hirmu.
Nagu selgus,
minus elabki valgus.
Lõppu polegi, on ainult algus.
Kõik avaneb – olen ju VALGUS.
