Algas torm. Olid avastanud elu olemasolu teiselpool seina. Kivi-kivi haaval olid enda ümber rajanud korraliku kivimüüri, mis nüüd kolinal kokku varises. Ilmselgelt oli Sind tabanud šokk, sest kuidas sai äkki keegi näha Sinu tegelikku olemust, mis oli peidetud selle niinimetatud hästi ehitatud seina taha. Pealevaadatuna tunduvad paljud asjad nii lummavate ja ilusatena, et tekib tahestahtmata soov silmi hõõruda ja küsida endalt, et kas see ikka on tõsi, mida näed ja tunned.
Müüri ees ei kasvanud mitte kollased võililled, vaid raudnõgesed, mis ikka uuesti ja uuesti kõrvetasid. Vahel olid käed kõrvetuslöövet täis ja valust lausa hõõgusid, aga ometi polnud soovi valu jagada ja tulitavaid käsi näidata - nii sai need alati hoolikalt selja taha peidetud. Tegelikult pidi see juba ammu näitama tõsiasja, et ei ole vaja torkida ega oma nina toppida sinna, kuhu pole vaja. Vasta sõrmi saades tõmbutakse hetkeks tagasi ja kui haavad paranenud, proovitakse ikka uuesti ja uuesti – lootus kustub viimasena.
Kuid nõgestel meeldis seal kasvada ja millisel kiirusel nad kasvasid. Kui neid aeg-ajalt välja kitkuti, siis millegipärast kasvas neid ikka rohkem tagasi – tugevamad ja rohelisemad kui varem – justkui oleksid nad nii jõudu juurde ammutanud. Müstiline. Nagu söed, mis õhku saades erksalt hõõguma hakkavad.
Nüüdki lokkavad nad kogu oma elujõus varisenud müüri ees. Jah, tugevad ja sügavad juured sel raudnõgesel…
Selles mängus oli Sul hea käsi. Juhuse tahtel mängiti lauale nii head kaardid, et raske oli otsustada õiget tehingut. Kaalukausil olid mõlemad väga head asjad – ühe tugevamad plussid kaalusid üle teise miinused ja vastupidi. Sa teadsid, et kahte head asja korraga ei saa ega anta - ilmas on asjad balanssi juba kord loodud. Panid kaardid lõpuks triumfeerivalt lauale ja tegid oma valiku. Seisid sirge seljaga ja arvasid, et oled ületrumbanud elu enese. Sinu silmis süttis põlema leek, sest kaarte mängitakse põrgus ja andes kuradile sõrme, võtab ta reeglina ikka terve käe. Leegist sai terve laastav tulekahju Sinu sees. Üks käsi kustutamas tulekahju, samal ajal kui teise käega ladusid osavalt kive oma müüri. Pealtvaadates ei saanud keegi aru, millise kuristiku ääre oma teekonnaks valinud olid, küll aga mida aeg edasi, seda raskem oli Sul truult maski kanda. Olid asunud mängima topeltmängu, mille tegelikke reegleid Sa ei viitsinud endale lõpuni selgeks teha.
Jõudis torm ja maru hakkas möllama, sest kes ikka sissetungijat avasüli ootab ja vastu võtab. Parim kaitse on rünnak – sealjuures kordagi tunnistamata enesepoolt mahamängitud õnne. Kõike ja kõiki on parem süüdistada, kui iseenda vastu aus olla. Ausus on vist liiga hirmutav Sinu jaoks – enesega silmitsi seismine ja eksimuste tunnistamine. Liiga suureks on see kurat Sinus kasvanud: valed sajavad taevast justkui paduvihm, mille eest ei saa kuivana varjuda ka räästa alla peitu pugedes.
Üleni märjana püüan leida teed läbi männimetsa kodu poole. Koit on ulatanud hämarikule käe ja toob kaasa lootuse leida õitsev pärnapuu. Ööbik õrnalt laksutamas, kuulen üksnes enese sammude sahinat. Nii vaikseks kõik on jäänud. Vaatan ringi ja tunnen, et olen õigel teel, hinges pole ainsamatki pelgust ega kartust. Tee tundub kuidagi tuttav ja samm muutub järjest kindlamaks. Enam pole üksindust, pole tormi, mis mässab, pole nõgeseid, pole sadu. Selja taha ei tihka vaadata - liiga laastavad on tormi jäljed. Kui minna, siis lõpuni välja - raskelt, aga edasi.
Taamal ees laiub lagendik – täis õrnu helesiniseid meelespealilli ja lagendiku ääres asub pärnapuude allee. Hingan sügavalt sisse värske vihmasaju ning magusa pärnapuuõite omavahel põimunud lõhna, mis paneb pea kergelt ringi käima. Linnud lõõritamas. Mesilased tragilt sumisemas. Kogu ilust lummatuna ei teegi enam ühtäkki välja märgadest riietest seljas. See ongi siis see mesimagusalt lõhnavate pärnadega salapärane meelespealilli täis imeline aas – alati õitsev ja värske ja mida kõik ei leiagi üles.
