Kõrbe roos

 

 

Süda, kuis nii valusalt vahel tuksuda Sa võid?

Justkui põletaksid augu mu hinge seestki läbi,

tekitades rütmihäireid olemiserõõmus,

laiali sädemeid pillutad igas ilmakaares,

nii varemetes tuhaks võib saada õnn.

Ihu, kuis siis puudutuse järele januned nõnda,

nagu vihiseks tuul keset kõledat kõrbe ja

seda kosutada võiks pisike vihmasabin,

mis hõõguvad söed tossama paneb,

uhudes ära valu,

kaugele, kus reaalsus kohtub armastusega.

 

Mu süda on mure ja rabe,

sellest tüki murrad,

nagu killukese värskest leivast…

Tõmba sõõm! Nuusuta seda!

Võtad noa, määrid viilule külmavõitu või,

maitsemeeltesse täius nurrumise tõi.