Vaikus...

Vaikus. Kõrvu lukustav vaikus. Valus. Kõrvadel on valus seda kuulda. Aga mitte ainult kõrvadel ei ole valus. Süda tuksub nii valjult, et kuuled seda oma kõrvus - kiirelt ja lakkamata. Üle keha jookseb kuumalaine, sest ärritus paneb ju vere keema. Nüüd see veri on igale poole mööda keha laiali valgunud...
Riid. Just mõni hetk tagasi kuulsid selle korteri seinad sõnu, mida rohkem keegi ei kuule.
Vaikuse murravad sammud. Need sammud, mida oled harjunud kuulma - nõtked, kerged ja kuidagi omased. Need sammud kuuluvad kellelegi, kes ongi kellegi oma. Või oli?
Kuhu ta läheb? Ta haarab oma mantli nagist ja paneb selle nii rahulikult selga. Kuidas ta suudab näida nii rahuliku ja külmana, justkui talle ei lähekski miski või keegi korda? Aga tundes teda tead, et nii ta kaitseb ennast. Kaitseb, et keegi ei näeks kui valus tal tegelikult on. Ta on tugev naine ja vaid vähesed teavad kui haavatav ja nõrk ta tegelikult on. Ta on hapraim. Aga ta ei taha, et keegi seda teaks ja seda ära kasutaks. Nii ta ongi väliselt külm, lausa jäine ja vapralt tugev. Aga tema silmad ütlevad kõik, peab vaid oskama lugeda.
Tal on asjad. Terve suur koti täis. On näha, et see on raske, aga miski tema kehahoiakus ei reeda seda. Ta näitab iga oma tegevuse ja kogu oma olekuga kui sitke ja tugev naine ta on. Ja ta ongi ju seda. Kahtlemata.
Riietatuna seisab ta keset tuba. Hetkeks. Ta ei suuda silma vaadata, sest kardab miskit enda sees reeta. Kuid tema olekus on aimata, et need sõnad, mis öeldud said, ei teinud vaid ühele inimesele haiget. Ta oleks juba ammu rääkinud, oleks ammu juba vabandust palunud kui asi teisiti oleks olnud. Aga seekord läks liiale. Mõlemad osapooled.
Ta ei vaata selja taha ja ei ütle ühtki sõna. Kõik sõnad said öeldud. Jäänud on veel vaid vaikus...
Siis haarab ta järsult oma koti ja avab ukse. Mõtled, et tahaks öelda, tahaks teda peatada, tahaks teda paluda, et ära veel mine... Aga oled kui halvatud, suurte jämedate naeltega põranda külge kinni löödud. Tardunud ehmatusest, sest arvasid, et nii ei saa kunagi juhtuda. Mitte sinuga.
Tahaks joosta ta poole ja teda emmata, aga ei saa. Sel hetkel kui mõtled, millest kohe kohe ilma võid jääda, prantsatab kinni uks ja tuppa on jäänud temast vaid tema sensuaalne lõhn. Tuttav ja kuidagi omane.
Jällegi vaikus. Valus vaikus. Ja oledki üksi...
On külm ja peast käib läbi mõte, et midagi on väga valesti. Astud akna poole, et näha tema lahkumist. Need on tema sammud - alati kindlad ja tema juuksed lehvivad tuule käes. Armas on ta.
Maja ees on teda ootamas takso, mille ukse ta kiirelt avab. Sujuva käeliigutusega viskab ta oma koti auto tagaistmele. Ja varsti kaob ta ka ise taksosse.
Ja alles sel momendil taipad, et pole veel hilja. Jooksed majast välja. Kiiremini kui ei keegi eales varem. Aga siiski. Hilja. Taksot ei ole enam ja ei ole tüdrukut. Seda armast ja oma. On veel vaid auto tagatuled, mis teisest tänava otsast kumavad.
Nii seisad nukralt vihmasel tänaval. Sama liikumatult nagu enne toas seisid. Kirud ennast, et nii kaua viivitasid, sest nüüd oled temast ilma. Võib-olla jäädavalt.
Sadu on tihe ja piisad on nagu pisarad, mida nutta ei saa.
Tüdruk on taksos. Tema silmadesse valguvad pisarad. Pimedas autos loodab ta, et keegi neid ei näe. Seda hetke, mil ta murdunud on. Auto aga kihutab kiirelt mööda linna. Taksomeeter tiksub. Kojamehed liiguvad esiklaasil ikka edagi tagasi. Mängib autoraadio ja kojamehed töötavad just muusika taktis, samas rütmis. Aeglaselt ja sujuvalt. Kuidagi kurvad lood tulevad raadiost. Vihm lisab muidugi veel oma nüansse juurde. Ja siis äkki kõlab laul, mis on tema oma. See, mis teda meenutab. Maailma ilusaim laul. Hetkel tahaks tüdruk raadiot katki visata, tahaks et taksojuht raadiojaama vahetaks. Aga ta ei saa ju taksojuhti sundida. Ta tunneb, et ta ei taha seda laulu kuulda, mitte praegu. Ta katab oma kõrvad kätega, lootes summutada selle laulu sõnad. Aga see ei õnnestu. Uuesti puhkeb ta nutma. See on ju laul, mille ajal teineteisele helistati, kui seda üks neist kuskilt kuulma juhtus. Ja nüüd ei saa ta enam helistada. Ometi haarab ta instinktiivselt oma käekotist telefoni. Ta ei suuda mõista, miks tuleb see lugu just nüüd, mil ta lahkus.
Hetkeks meenuvad talle ühe Ruja laulu sõnad -
hetke vaid mõni mälestus kestab,
kuid on neid, mida minna ei lasta,
küllap siis on meil väga neid vaja,
sest nad leiavad aja, külastavad meid taas...
Muidugi teeb see kohutavalt haiget, sest meenuvad ühised mälestused, head ja südant soojendavad mälestused. Sellel laulul on ikka kuidagi tähtis koht tema elus. See oli nagu mingi märk. Märk, et nad on kokku loodud. Ja ta pühib pisarad...
Ikka ta seisab seal. Keset tänavat, vihmast märg. Aga ta ei hooli, isegi möödujatest, kes teda imelikult vaatavad. Järsku ta võpatab, sest keegi hüüab teda nimepidi. Seda häält tunneb ta une pealt. Ta pöörab ringi ja näeb tänaval seda sama taksot ja sealt väljunud sama tüdrukut, kes mõned minutid tagasi oleks nagu jäädavalt läinud. Ta naeratab oma võluval moel ja viskab koti maha. Ta tormab kiirelt oma armsama poole. Jooksuga ja hästi kiiresti. Nad mõlemad jooksevad ning kohtudes kallistavad. Tugevalt ja tihedalt on nad vastu teineteist. Justkui kartes, et jäävad ilma millestki eriti väärtuslikust. Mees lennutab naist kallistades läbi õhu. Ta asetab koti õlale ja haarab naise oma kätele ning liigub kodu poole...