Kiisu läks kõndima

Naerva maski taha peita võib kurbuse,
seda varjates kiivalt, me usume ise,
et oleme teinud elu parima diili,
tegelikult peidame tosin torkivat siili.

Meie elu - see meisterlik näidend,
rolle mänguks leidub igaühe jaoks,
nii lihtne on ju kanda maski
ja teha nägu, et kõik läheb hästi.

Aus olla ja ausaks jääda,
päriselt olla, mitte näida.
Rebida lõplikult maha kõik maskid,
olla tiigrid, mitte armsad kassid.

Hetkest sest

 

Püüa kinni see päike,

mis helgib neis silmis –

see magus hetk….

Emba teadmatust,
mis tekitab vahel judinaid ses kehas –

see müstiline hetk….

Suudle tundmatust,
mis maitseb neil huultel –

see hõrgutav hetk…..

Tunne läheduse lõhna,
mis õhkab sellelt ihult –

see joovastav hetk…..

Kuule rõõmsaid noote,
mis helisevad selles õhus –

see lummav hetk…..

Unusta mõtted,

mis seab piiranguid selles peas –

see riivatu hetk…..

Kuula sosinaid südamest,

mis tuksuvad meis lakkamata –

see hurmav hetk…..

Maitse vallatuse voogu,
mis mängib neis meeltes –

see siivutu hetk….

Paita tänaseid hetki,

mis paneb mõnust meid nurruma –
 

see ilus elu.

Armastus ei hüüa tulles ehk...

 

Üks armastus

jalutab linna peal,

ta jagada tahab

kõike,

mis pulbitsemas ta sees.

 

Keegi teda ei märka.

Rahva keskel ta kõnnib,

inimestel näod mornid,

justkui pilkaselt pime

oleks nende tee.

 

Kuid ta kõnnib

ja vaatab

sügavalt silma,

kes mööduvad tast

ja usub,

et keegi märkab

teda üks päev.

 

On Sinu valida,
kas lased päikesel särada.
Või muutub pihuks ja põrmuks
terve maailm Su jalge ees.

Rõõm on kõikjal,

tihti ehk varjatud kujul

on olemas kuskil,

oma embusse tahab haarata Sind.

Kuid kas märkad Sa

neid käsi,

mis on alati valmis

ja ootavad pikisilmi?

Sa oled oodatud ja armastatud,

Sinus püha on kõik -

keegi siin kätel tahab kanda Sind.

Saada minema hirm,

kartusel lahtuda lase,

usalda elu üürikest nii,

et võiksid tõusta taevani.

Gurmeereis

Aeg seisma jäi,
Su silmisse kinni jäin,
aga mind ei tunne
nad veel.
Tunnen nüüd,
kuidas eelroaks õied
puhkevad mu kehas
rohkelt ja tasa.
Lamad mu kõrval
tajun Su silmade puudutust hella,
selles kirgastub midagi
ja hoiab mind tihedalt enda ligi.
Olen saanud tundma
killukest Sinust -
maitsev ja mahlane,
külluslik bukett,
lauakesel buffet’s,
kus mekkida saab
hõrgutisi terves reas.

Ja siis kõige krooniks

mu lemmik
dessert
end pidulikult serveerib.

Igal teel on oma aur

Su jahtunud kätest
ma soojust veel otsin
neist klaasistunud silmist
kirge püüan leida veel.
Näib, et kuumus me vahel
on ainult teetassis me laual
millest aur tasa hõljub
meelele nukrana mõjub.

Keegi räägib Su sees
nii võõras on ta hääl
sõnad kandilised ja minuni ei jõua.
Tajun tühjust ses hinges
süda karjub, seest pinges
tahan lõigata vaikust
kuid seda teha ei või.

Tunnen pisaraid voolamas põskede taga
silmad seestki on läbimärjad
aga mu naeratus näha vaid jääb.
Langetab leinas pea Sulle tänulik meel
tuksub süda ja teab, et armastuses
kõnnin edasi kindlamalt veel.

Kõrbe roos

 

 

Süda, kuis nii valusalt vahel tuksuda Sa võid?

Justkui põletaksid augu mu hinge seestki läbi,

tekitades rütmihäireid olemiserõõmus,

laiali sädemeid pillutad igas ilmakaares,

nii varemetes tuhaks võib saada õnn.

Ihu, kuis siis puudutuse järele januned nõnda,

nagu vihiseks tuul keset kõledat kõrbe ja

seda kosutada võiks pisike vihmasabin,

mis hõõguvad söed tossama paneb,

uhudes ära valu,

kaugele, kus reaalsus kohtub armastusega.

 

Mu süda on mure ja rabe,

sellest tüki murrad,

nagu killukese värskest leivast…

Tõmba sõõm! Nuusuta seda!

Võtad noa, määrid viilule külmavõitu või,

maitsemeeltesse täius nurrumise tõi.