OLED mu MÕTETES pidevalt
SINU kallistust IGATSEN palavalt
VAATAKS Su SILMI sügavalt
NING jääks SU juurde JÄÄDAVALT

ÕnNeLiK mA

Sa oled mõnus ja hea,
alt Sa mind ei iial vea,
tänama vaid Sind ma pean,
oled parim, keda ilmas tean.
Sa oled see, kes paneb naerma mind,
nii, et siirast rõõmu on täis mu rind,
kui ei oleks ilmas Sind,
oleksin lõunamaale lendand lind.
Sinus on midagi erilist,
kirjeldada on seda ainult raske vist.
Tähtis on tunne, mis on me vahel,
mis paneb särama silmad meil kahel.

Kui pärnapuud õitsevad...

Algas torm. Olid avastanud elu olemasolu teiselpool seina. Kivi-kivi haaval olid enda ümber rajanud korraliku kivimüüri, mis nüüd kolinal kokku varises. Ilmselgelt oli Sind tabanud šokk, sest kuidas sai äkki keegi näha Sinu tegelikku olemust, mis oli peidetud selle niinimetatud hästi ehitatud seina taha. Pealevaadatuna tunduvad paljud asjad nii lummavate ja ilusatena, et tekib tahestahtmata soov silmi hõõruda ja küsida endalt, et kas see ikka on tõsi, mida näed ja tunned.

Müüri ees ei kasvanud mitte kollased võililled, vaid raudnõgesed, mis ikka uuesti ja uuesti kõrvetasid. Vahel olid käed kõrvetuslöövet täis ja valust lausa hõõgusid, aga ometi polnud soovi valu jagada ja tulitavaid käsi näidata - nii sai need alati hoolikalt selja taha peidetud. Tegelikult pidi see juba ammu näitama tõsiasja, et ei ole vaja torkida ega oma nina toppida sinna, kuhu pole vaja. Vasta sõrmi saades tõmbutakse hetkeks tagasi ja kui haavad paranenud, proovitakse ikka uuesti ja uuesti – lootus kustub viimasena.
Kuid nõgestel meeldis seal kasvada ja millisel kiirusel nad kasvasid. Kui neid aeg-ajalt välja kitkuti, siis millegipärast kasvas neid ikka rohkem tagasi – tugevamad ja rohelisemad kui varem – justkui oleksid nad nii jõudu juurde ammutanud. Müstiline. Nagu söed, mis õhku saades erksalt hõõguma hakkavad.
Nüüdki lokkavad nad kogu oma elujõus varisenud müüri ees. Jah, tugevad ja sügavad juured sel raudnõgesel…

Selles mängus oli Sul hea käsi. Juhuse tahtel mängiti lauale nii head kaardid, et raske oli otsustada õiget tehingut. Kaalukausil olid mõlemad väga head asjad – ühe tugevamad plussid kaalusid üle teise miinused ja vastupidi. Sa teadsid, et kahte head asja korraga ei saa ega anta - ilmas on asjad balanssi juba kord loodud. Panid kaardid lõpuks triumfeerivalt lauale ja tegid oma valiku. Seisid sirge seljaga ja arvasid, et oled ületrumbanud elu enese. Sinu silmis süttis põlema leek, sest kaarte mängitakse põrgus ja andes kuradile sõrme, võtab ta reeglina ikka terve käe. Leegist sai terve laastav tulekahju Sinu sees. Üks käsi kustutamas tulekahju, samal ajal kui teise käega ladusid osavalt kive oma müüri. Pealtvaadates ei saanud keegi aru, millise kuristiku ääre oma teekonnaks valinud olid, küll aga mida aeg edasi, seda raskem oli Sul truult maski kanda. Olid asunud mängima topeltmängu, mille tegelikke reegleid Sa ei viitsinud endale lõpuni selgeks teha.

Jõudis torm ja maru hakkas möllama, sest kes ikka sissetungijat avasüli ootab ja vastu võtab. Parim kaitse on rünnak – sealjuures kordagi tunnistamata enesepoolt mahamängitud õnne. Kõike ja kõiki on parem süüdistada, kui iseenda vastu aus olla. Ausus on vist liiga hirmutav Sinu jaoks – enesega silmitsi seismine ja eksimuste tunnistamine. Liiga suureks on see kurat Sinus kasvanud: valed sajavad taevast justkui paduvihm, mille eest ei saa kuivana varjuda ka räästa alla peitu pugedes.

Üleni märjana püüan leida teed läbi männimetsa kodu poole. Koit on ulatanud hämarikule käe ja toob kaasa lootuse leida õitsev pärnapuu. Ööbik õrnalt laksutamas, kuulen üksnes enese sammude sahinat. Nii vaikseks kõik on jäänud. Vaatan ringi ja tunnen, et olen õigel teel, hinges pole ainsamatki pelgust ega kartust. Tee tundub kuidagi tuttav ja samm muutub järjest kindlamaks. Enam pole üksindust, pole tormi, mis mässab, pole nõgeseid, pole sadu. Selja taha ei tihka vaadata - liiga laastavad on tormi jäljed. Kui minna, siis lõpuni välja - raskelt, aga edasi.

Taamal ees laiub lagendik – täis õrnu helesiniseid meelespealilli ja lagendiku ääres asub pärnapuude allee. Hingan sügavalt sisse värske vihmasaju ning magusa pärnapuuõite omavahel põimunud lõhna, mis paneb pea kergelt ringi käima. Linnud lõõritamas. Mesilased tragilt sumisemas. Kogu ilust lummatuna ei teegi enam ühtäkki välja märgadest riietest seljas. See ongi siis see mesimagusalt lõhnavate pärnadega salapärane meelespealilli täis imeline aas – alati õitsev ja värske ja mida kõik ei leiagi üles.

Puhata ja mängida!

Hiiglama vahva, et sulen silmad ja näen Sind jälle. On segane tunne, sest raske on aru saada, kas ootasin Sind jube kaua või olen kogu aeg teadnud, et Sa tuled.
Jah, Sa tulid. See on hetk ja see loeb. Hästi armsalt naeratamas, silmad rõõmsalt säramas, hing täis lapsemeelset avastamisrõõmu, mille lusti jätkub jagamiseks teistelegi. Sinu naer toob alati päikese ja see jääb. Tegelikult on hea teada, et pärast vihma paistab alati päike. Seega, palun naera rohkem!

Tõsi, ilma Sinuta on raske - peaaegu võimatu hakkama saada. Tea, et Sind on väga, väga vaja - Sinu tulekuga hakkab justkui reis, millel ei võikski lõppu olla. Suurepärane reis, kuhu saab totaalselt külg ees sisse lennata ja nautida selle iga hetke, mõtlemata, mis homsest saab. Homme on tulevik - täna oleme siin ja praegu. Võta aega lihtsalt ringi vaatamiseks ja tea, et veel ei ole hilja elada. Võta kätte - hakka elama!
Jehhuu, elagu puhkus!!!

Jäljed

Kui oled käinud teisi teid,
oled näinud ilusaid hetki neid,
mida varem polnud leid,
nüüd oskad näha ka väikseid asju neid.

On kummaline, et pole halba ilma heata,
kuigi vahel on hetki, mil oled peata...
parem seisata ja aeg korraks peata,
mõtle, kas Sinu elus on kõik veata?

...Sa...

Sa oled päike, mis särab nii rõõmsalt,
Sa oled tuul, mis halva viib uljalt,
Sa oled meri, mis vahel vaikne, vahel mässab,
Sa oled vihm, mis kuiva maa kastab,
Sa oled udu, mis oma salapäraga lummab,
Sa oled kuu, mis ka pimedatel hetkedel kumab,
Sa oled vikerkaar, mis on sild homsesse,
Sa oled täht, mis lootust toob meeltesse.

Peeglike, peeglike seina peal!

Kui peeglil oleks mälu, mida ta siis kõike mäletaks?
Seda, kuidas eile pikalt peegli ees ennast mukitud sai või üle-eelmise nädala mossitatud näol näidatud keel, möödunud sügise sügav pilguheit või hoopis eelmise omaniku muie? Aga kui ta saaks rääkida ja öelda välja oma arvamuse?
Jah, pole paha - isiklik moenõustaja, stilist, kes ütleb välja kõik. Selline elektrooniline peegel, kuhu saad sisestada oma soo, kaalu, pikkuse ja vanuse. Siis on tal veel selline tore funktsioon, et saad salvestada kõikide sõprade sünnipäevad. Nagu väike asjalik kalender, kes Sulle meelde tuletab, et täna on Linda sünnipäev, pane selga lilleline kleit ja tee kerge meik, aga jäta seekord kook vahele, mõtle hoolega rannahooajale. Ja ka see pole veel kõik - tal on nutikas lisafunktsioon teatamaks, kas täna seisab ees päikesepaisteline või hoopis vihmasajune ilm: „Ole hea, võta vihmavari kaasa kui tööle lähed, alates Lääne-Eestist pilvisus tiheneb ja kohati sajab hoovihma ning võib esineda äikest!“

Aga milleks meile peegel?
Me nagu vajame kogu aeg kinnitust, et see, kes Sa seal seisad, oled Sina. Sina jah!
Aga kas peeglita lakkaksime olemast, hakkaksime kahtlema oma olemasolus?
Me oleme kõik omamoodi täiuslikud: kõigil on oma ilu ja sarm. Lihtsalt armasta ennast sellisena nagu Sa oled ja peeglit ei olegi vaja. Sa näed ja tunned ennast seestpoolt vaadates - kogu oma täiuslikus ilus, mis on voolinud ennast Sinu nägu ja Sinu sära vaatab vastu sõprade silmadest. Tere, saage tuttavaks, see oledki Sina! Oled ainulaadne ja kaunis!

Hommikul ärgates vaatad ennast peeglist. Näed ja tõded, et ikka ja jälle, hommikust hommikusse, naeratab seesama nägu Sulle peeglist vastu. Võib-olla soeng ja ilmed aeg-ajalt muutuvad. Aga tegelikult ennast seestpoolt vaadates näeksime, et see, kes täna peegli ees seisab, pole see, kes eile või homme. Siin ongi vahe Sinu ja Su peegelpildi – isiku ja asja vahel. Peegelpilt on sama, kuid Sina pole enam seesama. Sina oled iga päev uus. Ütle endale tere, suhtle julgelt, proovi veelkord kui oled kukkunud, tee endale pai, kingi enesele naeratus, sest käes on uus päev ja kõik on alanud uuesti. Ära võta elu iseenesestmõistetavana: unusta maailm, naudi, ole rõõmus ja õnnelik, armasta siiralt, tantsi kui tahad! Sul on, mida teistega jagada.

Kas Sina tead, kes Sina oled? Lubage end enesele tutvustada!