Kõrbe roos

 

 

Süda, kuis nii valusalt vahel tuksuda Sa võid?

Justkui põletaksid augu mu hinge seestki läbi,

tekitades rütmihäireid olemiserõõmus,

laiali sädemeid pillutad igas ilmakaares,

nii varemetes tuhaks võib saada õnn.

Ihu, kuis siis puudutuse järele januned nõnda,

nagu vihiseks tuul keset kõledat kõrbe ja

seda kosutada võiks pisike vihmasabin,

mis hõõguvad söed tossama paneb,

uhudes ära valu,

kaugele, kus reaalsus kohtub armastusega.

 

Mu süda on mure ja rabe,

sellest tüki murrad,

nagu killukese värskest leivast…

Tõmba sõõm! Nuusuta seda!

Võtad noa, määrid viilule külmavõitu või,

maitsemeeltesse täius nurrumise tõi.

TüdruK

Kas see muutub kunagi?

See väike tüdruk Sinu sees,

koos oma rõõmude, lusti ja naeruga,

vahel jonni ja nukrusegagi?

Need südamest tulevad vaimustused:

lumest, mis iial ei ole külm ega sulada saa,

pikkadest kleitidest, mis daamilikuks teevad,

muinasjuttudest, mis alati õnnelikult lõppevad,

jäätisest, mis limpsides ei võikski otsa saada,

vees sulistamisest, mil unustad kõik muu,

muinasjutu printsidest, kes on üdini õilsad ja head,

poes käimisest, mil lubatakse valida just seda, mida ihkab süda,

kommidest, mida saad sõpradelegi jagada,

hommikutest, mil saad magada kaua kiirustamata kuskile ära,

lauludest, millele kaasa lauldes ei ole muret, et miski viltu läheb,

hetkedest vanematega, ühistest mängudest.

Nii tore on olla see väike tüdruk,

uskuda, tunda siiraid ja ehedaid tundeid!

Olla seal.

Ollagi see!

Linnutiibade sirutus.

On siin külm või on soe?

Värske sõõm hommikupäikesest suus,

ahmin sisse rõõmuvärinat -

On hea! Väga hea!

Sahiseb tuul mu tiivus,

milline vaade siit avaneb:

olen midagi õige tillukest

ses suures imelises maailmas.

Tahan, olen siin.

Tahan, olen seal...

Puhas valik olemisest kuskil kus hea.

Lumevalgus Sinu palgel
lõõmavad söed Sinu silmade sees
Sinu puudutustest võlutuna
ilusana tunnen end ses erutuses.

Palju head on Sinu sees peidus
parimad palad mul serveerid altari peal
pidulikult ja eriliselt end tundma paned
kümblen õnnes, mida jagame koos.

Hingan sisse Su lõpmatut rahu
südamesse see nii kenasti mahub
veidi uskumatu on tunne
kuidas 1+1 võrdub üks.

Sõna, õhka!

Saada* ainult sõna,

sest selle kõla
on kena.
Mis teha
võime täna?
Sind näha
tahan väga.
Oled Sina,
olen mina,
soe keha,
puudutan teda,
sest mul meeldib seda
tunda enda
ligi nõnda.

Siis sõna lõhna

paiskub tuppa.
Kuuled võhma,
mis lämmatab vihma?

*verbist saama

Filmist oled Sa võetud?

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kas elu on just nagu filmis?

Täis õnnelikke lõppe, kohtumisi häid?

Ma vaatan Sind ja Sinu silmis,

näen helisevat õrnust, sosistamas neid

Su huuled, sõnad sätitud oma riimis.

Kindlasti on veel teisigi teid.

 

On sellest küll?

Või on see mull,

milles hõljuda mul,

meeldib varasel hommikul…

 

Sinust loobuda ei saa,

täidad rahutundega terve maa,

tahan hõisata, Sinust joobuda,

hoolida, veidike maasikamoosida.

 

Olengi justkui välja astunud filmist,

mitte ei saa pilku neist silmist.

Peaosas Sina ja mina,

teame täpselt, mis puudutab iha -

kiindumus, mis süveneb üha,

punetab kui juunikuu eha.

 

Neis kaadreis on sügavust tabatud,

süžeest oleme ise kah rabatud,

südamega nõnda siiralt see puudutab,

kütkeist oma väge evitab.

 

Võrratu on tunda tukseid rinnus,

hingata sisse Sind kogu ilus,

emmates täiust ses ürgses mõnus,

Küll see elu on alles magus!

Kuidas saakski olla nii,
et ma ei söö Sind lõpuni?!?
Nii hõrk, kerge, loomulik,
olemuselt jumalik.
Komm sulab suus,
tantsib valssi Su tunnetekeelel,
ja ma olen kindel,
et püsin Sul meeles :P