Ootus

Ma olen siin ja ootan,
mida või keda – ei tea.
Saabub pimedus ja loodan,
et keegi teed siia ei tea.

Ma vaatan kohta, kus olen,
otsin midagi tuttavat ja head.
Vaatan ringi ja vaikselt silmad sulen,
meenuvad ühe tuntud laulu read

Kas tõesti siis keegi mind ei püüagi leida?
Viia koju, kus mõnus ja soe,
õhus on rahutust, külmust tunda,
enam ilusad sõnad ei loe.

Seisan sillal ja ootan pimedust,
mis peidaks varjud mu ümber ja sees.
Ootan tuult ja vihmasadu just,
et sisemus üksi ei nutaks mu sees.

Mitte miski ei lähe õigesti,
kes tahaks siis olla üksi, ma tean.
Tujud minus muutuvad kiiresti,
kord tahan olla vaba, kord päris kellegi oma.

Sõbrad...

Ei vahetaks Teid absoluutselt mitte millegi vastu. Sõprus on midagi nii erilist. Kohe nii erilist, et toob mõnusa külmavärina ihule, kui Teile mõtlen. Ülimalt hea, et on antud nii suurepärane võimalus tunda erilisi inimesi, kes on oma hinge tagant nõus kõik ära andma - andma oma õlga toeks, kätt abiks. Ja et nad pole olemas ainult rasketel hetkedel, vaid on nõus jagama iga sekundit, minutit rõõmust ja naerust. See soojus paneb mind naeratama ja vahel liigutab pisarateni. Avastad, et ümberringi on nii suurte ja soojade südametega sõpru.
Aitähh, et Te olete!
Tänu Teile olen saanud palju rikkamaks. Te olete alati minuga: tiksute hellalt südames ja kõlgutate mõnusalt jalgu mu peas. Ja olen väga, väga õnnelik!

Naine valges

Seal ta seisab...
üleni valges
pilk on langetatud alla
ta on kurb
natuke
või!?!
Valge siidine kleit
pikk ja hästi langev
särav ja puhas...
nagu ta isegi.
Uskumatult lummav
oma kleidi ja kogu oma olemusega
ta särab isegi siis kui teda kohal pole.
Pikad pehmed juuksed
vabalt langemas õlgadele
ja siis need punased huuled –
pehmed, niisked ja hurmavad.
Vaid vähesed näevad teda.
Tegelikult teda polegi olemas.
Aga ta tuleb alati siis,
kui teda vajatakse.
Ometi on nii,
et tema peal tallatakse –
valusalt ja pidevalt,
sest vajalikud on ainult hetked,
mida ta oma soojusega täidab.
Kõik möödub –
unustatakse headus,
unustatakse inimesed, kes olid toeks
ainult kõle tuul puhub
ja kõik on tühjust täis.
Päriselt ei saa talle keegi haiget teha
selleks tal ongi see valge kleit –
kaitse – kindel ja igavene.
Aga see pilk?
Nii mõtlik ja kurvameelne.
Tema naeru teavad kõik,
naeratus on võluv ja armas
ja siis need silmad...
tead ju küll!
Ta jääbki veel vaid hetkeks,
sest kohe on aeg lahkuda.
Lahkumine ongi sageli kurb.
Tõsi.
Ja ta läheb,
kergelt läbi udu on näha teda kõndimas
veel korraks pöörab ta pilgu tagasi
selles on mässu, tuld,
samas näilist rahu ja külmust
see nagu reedaks, et miski teeb haiget ta sees.
Aeglaselt pöördudes seab ta end minekule
jääb vaid kleit, mis kaugeltki särab.
Udu võtab ta oma embusse
ongi kadunud see naine valges
ja koos temaga ka see,
mille talle andsid, tema kätte usaldasid.
Sul on nüüd kerge.
Aga miski ometi kripeldab –
koorem oli seekord raske,
aga seda see naine ei küsinudki,
ta võtab kõik alati vastu
ja siis jälle lahkub,
et tulla uuesti
oma pikas, säravas valges kleidis.

mais 2004

See pole SEE

See pole see...vahel ikka tuleb mõtetesse, et kas see, mida me tunneme, kogeme, teeme või kes oleme, on ikka SEE? Huvitav, et elul on meie jaoks alati midagi varuks. Nii palju on seletamatuid olukordi ja kummalisi seiku. Muidugi iseasi, kas neile üldse ongi seletust vaja. Vastused on ju meis enestes olemas. Nüüd on vaja vaid julgust nendega silmitsi seista. Jah, teame ju, et palki enda silmis on nii raske märgata, kuigi pindu näeme me teiste silmis alati. Töö iseendaga on raske – kannatust ja aega nõudev, aga viljakas. Eriti hea on kui näed veel tulemust lõpuks ja milline rahu siis naha vahele poeb. Tahaks astuda pjedestaalile ja rõõmust üles hüpata ning rõkata täiel rinnal: „Jee, hakkama sain!“
Lihtne oleks anda välja edukuse retsept. Kuid siin on ainult üks aga - igaüks õpib ikkagi vaid iseenda vigadest. Oo jaa, me oleme unikaalsed, oma tõusude ja mõõnadega, tehtud vigade ja kogetud rõõmudega. Eksimine on inimlik. Ka kuningas eksib. Ta on ju ka ikkagi inimene tegelikult.
Aga mis teeb meid inimlikuks? Kas uskumine, et minuga ei saa kunagi nii juhtuda? Nojah, eks me ole ju harjunud andma hinnanguid ikka enda mätta otsast. Ja see, mis omal nahal läbi proovitud, on nagu garantiimärk - nüüd tunnetad ära, et ahhaaa, siit lähebki siis SEE piir.
Öelge ausalt, mitu korda olete te iseendalt küsinud, et kas see ongi SEE? Sageli oleme liiga mugavad, et midagi enda sees ja ümber muuta. Nii lihtne on see – sisse tallatud rada, läbiproovitud võtted – rahulolev rutiin. Öeldakse, et ära ise oma elu keeruliseks ela. Kuid kas teie teadsite, et just selles keerulisuses peitubki võlu? Sellest saab kõik alguse. Uus, puhas ja hoopis teistsugune elu. Elu täis naudinguid, uskumatuid rõõme, siiraid sõpru, midagi head, mida sõnadega seletada ei suuda. Vot see on alles fun!
Kuid millisest mülkast, millisest koledast kuristikust, millisest sogasest veest tuleb selleks enne läbi minna. Pärast tead, et see kõik oli seda vaeva ja valu väärt. Ning siis oled tänulik halvale, mis kohinal ja ootamatult kaela vajus. Nüüd sa ju tead - omal nahal kogetud. Näed, et ka päikesekiir on heledam, kodutunne erilisem, sõbra toetus soojem, muusika sügavam, kevad ilusam. Raskel hetkel on võimatu seda uskuda, aga edasi saab minna vaid paremaks. Sa tead nüüd, kui sügaval enda sees tegelikult ekslesid ja oma kadunud naeru otsisid. Ning nüüd annad sa lihtsalt selle tunde vabaks. Heidad ta loodetuultele, mis kõik halva enesega kaasa viib. Eemalt kaldalt veel ainult lehvitad talle ning tunned kuivõrd kerge ja hea on olla siin ja praegu ja just nii. Vabana.

Suur aitähh! Olen ülimalt tänulik kõige halva eest, sest kes oleks võinud teada, et võtmise varjus miljon korda rohkem head vastu antakse:)

Täna pole eile ja homme pole enam täna

Tore päev on. Suureks üllatuseks avastan ennast kuulamas hoopis teistsugust muusikat kui tavaliselt. Ja hullult kihvt on. Naudin täiega. Muusikat ja iseennast. Elu on ikka sajaga huvitav. Iga päev teed uusi ja põnevaid avastusi. Tabad ennast mõttelt, et krt, kus Sa kogu aeg enne elanud oled. Chill. No täitsa lõpp. Tegelikult hoopis algus. Ahh, kui lahe! Kõik on lahe! Fantastiline! Tahan veel ja veel nautida seda, mis elul pakkuda on. Võiks ju kõik korraga juhtuda, aga ikkagi step by step, üks asi teise järel tundub kuidagi põnevam, mõnusalt ahvatlev. Justkui oleks hammas millestki vapustavast nii verel, et raske on loobuda. Miks peakski? Algus on tehtud ja edaspidi läheb kõik aina paremaks. Suurepärane. Õhin on sees, sest homme on taaskord päev, uus päev, millel on pakkuda kindlasti midagi huvitavat. Selg sirge, süda tuksumas rinnus, silmad avali, juuksed lehvimas ja nii astud ikka edasi, elus edasi, otsides mõtet, oma mõtet suures maailmas. Kõigel on põhjus, niisama ei lenda ju vares ka. Ja kõik saab osaks tervikust.

Minu ema on õpetanud mind nagu teda vanaema õpetas ja kuidas vanaema omakorda tema ema õpetas, et tee teistele seda, mida Sa tahad et Sulle tehakse. Kas te ei ole avastanud, et püüdes olla paremad kui oleme, muutub paremaks ka kõik, mis meie ümber on? Nagu hea vein, mis seistes aina paremaks läheb. Ja nii oledki joovastuses elust. Juhhei!

Jõuluime

Astun aeglasel sammul kiriku poole. Ümberringi on kõik mõnusalt vaikne, ei ole märgata kuskile kiirustavaid ja närvilisi inimesi. Lumi langeb nagu aeg luubis. Saabaste alt kostub tuttav lume krudin. Pakane näpistab mu nina ja põski, aga mu käed on soojad, sest panin kätte vanaema tehtud labakud.
Ümberringi on kõrvu lukustav vaikus, isegi ühtegi koera ei haugu. Ju on need siis jõulude meeleolus tuppa sooja ja paremat toidukraami maitsma lastud. Sammun mööda lumist rada. Eespool laiub valgustatud jäätunud tiik. Ka päeval jääl mänginud lapsed on kodudes ja ootavad jõuluvanasid suurte kinkidega. Astun ettevaatlikult jääle, et mitte libiseda ja kukkuda. Õrn lumevaip on jää katnud ja nii jääb kogu pind minu jalajälgi täis. Teen paar kiiremat sammu, et jääl liugu lasta. Ühtäkki kaovad jalad mu alt ja kukun prantsatades jääle. Kukkumine on kuidagi pehme ja ma jäängi sellesse asendisse, sest ma märkasin kui ilus on taevas, mil sajab valget laia lund. Imetlen seda vaatepilti ja lumehelbed langevad mu kehale ja näole. Ajan oma käed laiali, nagu väike liblikas oleksin ja jäängi nii. Ja ma ei tunnegi enam midagi. Keha on täiesti vaba ja liikumatu. Sulen korraks silmad ja avades leian enda kõrvalt kellegi. Väike võpatus käib läbi mu keha. Ma ei saa aru, kuidas ta nii vaikselt ja märkamatult minu kõrvale sai. Ta võtab mu käest kinni ja soovib häid jõule. Vaatan talle silma ja naeratan, vastates ühtaegu sama sooviga. Ta silmad on nii soojad ja käsi nii kuum. Ma tundsin, et võin sulada ja läbi jää vette kukkuda. Vaatasime ainiti teineteisele otsa ja ma sain meeletu rahu sellest hetkest. Ta oleks justkui kõik minu halvad mõtted enda sisse neelanud ja seda kõike nende soojade silmade kaudu. Tundsin, kuidas ükshaaval lähevad soojaks mu jalad, käed, keha ja nägu.
Ta tõusis vaikselt püsti ja ulatas mulle käe. Ta tuli mulle veel lähemale ja võttis mu oma kaissu. Nii sooja ja tugevat kallistust polnud ma kordagi kogenud. Tundsin end kindlalt ja hästi. Kõik oli nii eriline. Oleks tahtnud silmi pühkida, et ikka uskuda, kas see kõik päriselt toimub. Siis aga sain ootamatult jalga uisud ja me uisutasime käsikäes sellel valgustatud tiigil. Mina muudkui kilkasin ja hõiskasin. Nii vahva oli uisutada. Tema oli tõeline proff ja näitas, kuidas ta selg ees uisutada saab. Ta haaras mu mõlemad käed ja me asusime jääl keerutama. Mu jalad olid kerged ja uisutamine tuli oivaliselt välja. Nagu proff oleks olnud.
Siis võttis ta mu käe ja pani mu peopesasse midagi. Öeldes, et ärgu ma enne vaadaku, kui ta läinud on. Ja siis palus ta mul silmad sulgeda. Kui silmad avasin, ei olnud mu läheduses kedagi. Vaatasin nõutult ümberringi. Polnud mul enam uiskusid jalas, ei olnud enam seda armsat kaaslast, kes mulle nii palju soojust andis. Kõik oli kadunud, kui äkki meenus mulle mu peopesa - see oli päriselt olemas. Avasin oma peo ja märkasin väikest hõbedast ehet. See oli imeilus. Ja sellele olid graveeritud sõnad - sa oled eriline. Naeratasin ja surusin selle tugevalt oma sooja pihku. Vaatasin taevasse ja mõistsin, et ma sain osa väikesest jõuluimest. Ütlesin aitäh ja hakkasin mööda lumist rada edasi minema.

Siiruviiruline ehk katkendeid kirjadest sõpradele...

…Elu on täpselt nii kummaline, kui kummaliseks me ta ise elame. Tegelikult on ju kõik lihtne - on armastus, on mees, on naine, on keemia, on rutiin, on töö, on sõbrad ja nii edasi. Tundub ju pealtnäha lihtne:) Aga siis läheb värk selliseks nagu sibula mõistatus - pealt kullakarvaline, seest siiru-viiruline.
Jumal tänatud, et me elu värviline on:) Muidu oleks kõik must ja valge, lihtne ja igav:)))
Inimene õpib kogu elu;)


…lihtsalt kurb olen täna hommikul....nagu oleks kastene hommik ja kõik õienupud on piiskasid täis ning see vajutab oma raskusega õied vastu maad.


…Tea, kas päike võib veel paista?
Pilve tagant oma nina välja pista?
Vihmapilved lõhki kista?
Vihmapiisad pilvelt maha pesta?
Et päike nii soe ja siiras,
on rõõmu laia ilma viimas.


…vahel sa küsid, et miks teistel läheb nii lihtsalt ja hästi? nad on jõudnud nii noorelt nii kaugele. meil kõigil on siin elus oma õnned ja õnnetused - nii on see meile juba enne meie sündimist ette määratud. nagu käsikiri, mille järgi meil nagu näitlejatel mängida tuleb. ainult et stsenaarium ei ole meile ette teada, see tuleb iseenesest ja ümbritsevate faktide kokku langemisest. meil kõigil on oma lugu. muidugi käivad kõikide asjadega kaasas "agad". nii mõnestki asjast oma elus tuleb loobuda millegi kasuks või siis kahjuks. öeldakse, et mitut head asja korraga ei saa. filosoofiline, kas pole:)
olen veendunud, et igas halvas on midagi head, nagu ka heas on halba. Öeldakse ju, et pole halba ilma heata:) kukkumised ja komistamised ongi selleks, et meelde tuletada, kuivõrd üürikene ja ilus on elu. õnn teeb meid pimedaks ja nii ei märka me enam paljut. me oleksime hoolimatud ilmselt kui iga päev läheks järjest paremini ja paremini. irooniline, aga ju see elu nagu üks suur ratas või hoopis hernes ole. mingi aeg peame me tahes tahtmata jõudma tagasi taas algusesse, tegema hinnanguid, pisut õppima, siis tõusma jalule ja edasi minema. aga samal hetkel ei tohi unustada hetki, kui oli raske ja mida siis tundsid, sest muidu juhtub nagu ümber maailma reisi mängus - kolksti, kukud algusesse tagasi:)


…Sõnadel on tohutult võimas jõud - nii on võimalik midagi ära sõnada, teisele halba teha jne. Aga samas ei tohi jätta vajalikke sõnu ütlemata. Ja on olukordi, kus sõnu ei olegi vaja - väike silmapilk, puudutus nii hell, kallistus soe:)


…Jessas kui ammu pole Sulle kirjutanud. Parem on vist üldse mitte meenutama hakata seda, millal viimati kirjutatud sai. Või tuleb hoopis tõdeda, et igal asjal on aeg või et head asjad saavadki kunagi otsa. Tegelikult ei meeldi mulle nii mõelda, aga paraku koputab karm reaalsus ükskord ikka õlale ja teatab tõsiasja, et need asjad ei ole enam kaugeltki nii. Võiks öelda, et Eyke elab kuskil muinasjutus, kus algab kõik hästi ja lõpeb ilusalt. Aga olekski ju tore kui kõik olekski nii kui muinasjutus. Ja me kõik oleksime ju õnnelikud. Lõpuks küll vähemalt. Kujutad ette millise hingerahu see mulle tegelikult annaks. Tahaks mõelda, et lõpuks on läinud kõik suurepäraselt, et oled oma ülesande hästi täitnud.
Huvitav, et satun kirju kirjutades väga imelikesse teemadesse ja täiesti spontaanselt. Võib vist minu kirjutamise stiili võrrelda minu elamise viisiga. Ka oma elus olen ma kaunis muutlik ja ühelt teemalt teisele hüplev. Ega ma vist ei saavutagi kunagi rahu. See rahutus mu sees paneb mu liikvele.