Kord on niipidi, siis teistpidi, teinekord koguni tagurpidi, aga lõpuks on kõik õigetpidi.

Leidnuna end

Kui näeksid mind täna,

ei tunneks Sa mind ära,

jalutaksid mu’st mööda,

ei aimaks, et see olen ma…

Minu kõnnak on nõtke

kui südasuvine tuulehoog,

minu pilgus on lummus,

mida Sina eal ei otsind.

Minu silmis on sära,

mida süüdata ei tihanud tollal kuidagi Sa,

minu süda tuksub armastuses

Sa ei uskunud, et eales nii suudan ja saan…

Mu huultel on naeratus soe,

ei lakka see ka siis kui vihmane maik on suul

ja naer see mul lausa heliseb taevavõlvil,

sest julgen nüüd olla ise, julgen naerda.

Ei mõista, kuidas saidki keelata seda osakest mu’st,

ju lihtsalt lõid tummaks mind kõrvust, pimedaks silmist-

nimetasin armastuseks siis seda,

aga tunne ei uskunud teda.

Nii et kui Sa näeksid mind täna,

ehe naine siit on astunud välja.

Aiman õhus lendlevat sensuaalsust. Ta tuleb mu poole ja luban ta endasse. Hiilivalt tungib see müstiline energia üle kogu mu keha - tunnen tuksuvaid veresooni, võimuvõtvat pulbitsevat soojust, iseenda alistumist. Olen avatud ja vastuvõtlik, voolav ja lainetav. Mässumeelsus tunneb tungi väljuda ja end ilmutada lasta. Lasen sel sündida. Metsik vabaduse vibratsioon sillerdab seeläbi nagu piksenool otse ühenduma kõiksusega. Milline värviküllane vaatemäng, milline puhas energiatulv! Ja siis saabub rahu. Vaimus on vaikus. Kuulen südametukseid tugevaid, mis kannavad eneses sügavust ja nii õilmitseb tasa hingehelin eriline.

Unistus Pariisist

Värskel saial aprikoosimoos

ninas keerleb mõnus kohviaroom

selga toetamas mugav tool

oma reaalsuse ise loon

 

Laual vaasis on erkpunane moon

vallatu on Su silmade toon

oleme hetkes, siin ja koos

minus nurru lööb salapärane loom

 

Erilise hetke elukangasse koon

justkui vulisev jõgi oma voos

meeltel heliseb mängutoos

ja nii täitubki suur südamesoov

elus on vürtsi,

põnevust, lusti,
kõik on hästi,
värvilist masti,
päikese süsti,
meeltesse lasti,
teed risti-rästi,
olen kodus varsti.

Nagu tuul kogub end iiliks...

Su hellitus on õrn ja malbe

Naeratus heliseb hellalt Su palgel

Silmades sillerdab erutuslaine

Tunnen, et olen ehe, olen Naine

 

Puudutus mesimagus on ihul

Õndsus ise avab väravad minul

Lendan kõrgel väljasirutatud tiivul

Naudin kõike, mis toimub sel viivul

 

Põsel tunda on tuuline paitus

Peopesades kuumus on peidus

Õnnejoovastus õhu sees leidus

Mõtete dialoog tasapisi vaibus

Külmavärin suriseb seljal

Olen avanud hinge palja

Sosistab südamest salapärane heli

Tuksub soontes ta hääl nii vali

 

Olen millestki ilusast kantud-

See imeline hetk, mis mul’ antud

Nõnda reisile sammud said seatud

Lõputus oma ekstaasis ongi leitud.

 

 

11

saanud meist

sõbrad sest

tundma teineteist

aastad neist

parimast

usub vaist

Sinusarnast pole teist!