Tahan olla 

seal

Sinu juures 

alasti 

kahekesi 

pikali 

Sinu suures 

voodis 

süleluses 

kaisuti 

mahubki 

alati 

korraga suudelda 

tuhandekordselt

ja nii

õhata õnnelikult 

õhtuohe

ühe 

piiritusest 

siivutu.

Vajan Sind siin,

tunda Su lähedust,

Su puudust hella,

kaisutust sooja,

tunda Su lõhna,

Su südame müha.

See hetk Sinuga on püha.

Kahju,
et Sa enam ei vasta
kuid,
ehk isegi aastaid,
nii mõndagi iseenesest mõistetavana võtta
tundub loogiline,
et kaduda võib
unustuse hõlma kõik see,
mis silma sära,
naeratuse suule,
rahulolu meelde
tõi
või
jah,
iga asi saab kord ümber,
aeg on üürike,
rõõm on igavene,
kuid ütle, miks on naerul pisarate maik?
Kelle juures on Sinu paik?
Mis see on,
mida leidma pead?
Kas üürikese kaste on valatud naudinguks?
Või on kasvamise hirm palgel?
Su kodutee võib olla auklik,
rahu leiab,
täidab
viimaks Su hingesopid,
õnnelik inime.

Sugar Man

On Sult palju paluda

silmade sära

pleekinud

sügavsinises pilgus

puhas

külmavee allikas

peidus.

Keegi on siin Sinu kõrval

veel

Sind ootan

seisad mu lähedal

Su hingeõhk paitab mu huuli

pilk alasti riietab

iha võtta tahab nüüd ja kohe.

Unistus küpseb reaalsuse ahjus

valmis

kuldpruuniks pealt

aroom

levib laiali

nina tabab talle tuttavaid lõhnapärleid

kõrv püüab intiimsuse helirea

võnked helist paisuvad kehas rõõmuralliks

jõuab minuni refrään –

pead mind kalliks.

Õhus on tunnete liiklus

siia-sinna rändab eufoorilisi signaale

kuid tuhmunud silmi

ei taba

äratundmine

pööratud pilku

haarata endale

tahan

aga sundida ei saa.

Arglikult pilgus -

tabasin,

süda tiksus -

tundsin,

silmis vilkus –

näed

end

vabana.

Ihkan vaadata täiesti vabalt,

silmad need on avali,

seisan täpselt siin samas

ja mul on olla hea.

Tahan kuulata täiesti sügavalt,

kõrvad kuulevad ometi,

kuulamas vaikusehelinaid

ja mul hakkab hea.

Kohiseb kauguses,

mühiseb eemal…

Nii olnud on alati,

nüüd tean,

et

mu silmade taga on meri -

vahel tormine,

teinekord vagaselt vaikne ja peegelsile.

Kas oled seal mere ääres käinud?

Jõudnud sinnani ja seda kõike näinud?

Kuid kui Su silmi ja kõrvu pole siin,

juhatust rajani leida on piin.

Sinna viib üks rohtunud rada,

keset kõrkjaid ja partide häält,

palju jälgi sinna just ei vii,

tõeline soov õigele teele viib.

Päikese heledust palele tunda

on kõrgete kõrte vahelt,

mereõhk sahistab peenete lehtede sees,

varbad lirtsuvad jahedas vees.

Jõudsidki mere äärde -

leitud!

Mina olengi siin-

see meri siin.

Avaneb mere ääretu süli -

ühtaegu tõrjuv ja kutsuv,

olles salapärasem metsast

ja omasem tähistaevast.

Siin leiab üks maailm oma lõpu

ja veel suurem saab alguse.

Meis kõigis on meremärgid.

Poolik kohtumine

Õrnuse rand.


Siin seistes tajud igavikku

Vastuolulisi tundeid püüad

tundmatuse suudluselt.


Tunnen!

Vabadus kisendab,

hellus hüüab,

aeglaselt suudleb

hüljatud hirm.

Silmad avali hoian,

sest pilgutusest tekib kaos.



Lendan

kuni pisarad kuivatab tuul

Hoian

valu oma embuses

Võtan 

kõik selliselt,

et homseks ei jää klaasi ükski lonks.



Kas päikesetõusuni tantsitud rada on jalgadel hell?

Mis hetkest algab häbi?

Sõõm vulgaarsust -

neelatan.

Piinlik on.

Tardun.



Klaas jäägu täis

veel pooleni

Ängistuse hetkedest

tummine õhk

oli maitsest tunda,

aga kinni püüda ei saanud.

Tunnetest põimudes
apsudest lõimudes 
häbide embuses 
süümepiinade lembuses 
mühinast toibudes 
lainete loksudes
vaikusse vaibudes 
õrnuse õhinal õhtusse õitsema.