Öö on õrn, ta astub ligi,
kätes soojus...

Sulen silmad, tajun tukset
õhku paisatud tunnete voolus...

Istun siin helehallis tugitoolis ja tajusin äkki – kui suurepärane see on – istuda siin ja praegu, laupäeva lõunal, oma kodus ja tunda, et mul ei ole mingeid soove olla kuskil mujal või olla keegi teine. Väljas on jahe, kuid hinges on soe. Leian igas asjas, sündmuses ja inimeses palju positiivseid jooni. Vaimustun igast pisiasjast ja imetlen kõike enda ümber. Olen õnnelik, olen tänulik.

Mälukeldri ja südamesahvri riiulitele talletatud purkidelt on kosutav ja jätkuvalt põnev avada kaasi, maitsta möödunud suve, lapsepõlve, igatsusi, mälestusi. Sama imeline on kogeda ja avastada uut elu uute algustega, olles algaja armastuses, andestuses, avameelsuses; vaadates üle oma normid ja reeglid uue pilguga.

Avastagem Teiegi uusi nüansse ja alustagem uuel aastal uute kohtumistega eelkõige iseendas. Meie ise teeme oma elu ja ka elame seda.
Head Uut Aastat! Happy New Year! Bonne Année!

Armastuses tantsides

Kuivõrd ilus on see kõla,

mis hinge sisse sulab,

justkui tantsib kogu keha,

nõnda helisevalt kumab.

Rütm on hell ja samas kõva,

vaid rõõmu süda tunda lubab,

põues tuksub armastuse pesa,

see sära silma juurde lisab.

Nahal laiub lillerikas kesa,

värskus vihmapilvest sajab,

ood armule on visa

ja terve igaviku kestab.

 

Mu kullakallis õeraas!
Mu õitemeres imeline aas!

Siin sinililli, tulpe, karikakraid,
roose mitut värvi armsaid,
nartsisse, iiriseid, pojenge,
kannikesi väikseid, mõelge!

Nurmenukke, meelespäid,
ülaseid nii õrnu, häid,
taevasiniseid rukkililli,
mis meenutavad Sinu silmi.

Hortensiad ja freesiad,
rõõmu südamesse kingivad,
ja need kõrged päevalilled,
toovad palju päikest hinge.

Aasalead ja võõrasemad,
oma ilus kõik nad kenad,
gerberad ning liiliad
on Sinu moodi võluvad.

Kullerkupud, orhideed,

Sa maailmast parima paiga teed,

astrid, levkoid ja gladioolid,

miljon tänu, et mu’st hoolid!

Oh, need punased tulikad ja moonid!

Võta vastu minu õnnesoovid!





Sinu piiritu ilu
ja sensuaalne võlu -
see kingib nii palju mõnu,
äratab sügavaima rõõmu
ja täidab iga õnnesõõmu.

Aeg-ajalt on ikka põhjust sahtleid tuulutada ja harilikult leiab sealt igasuguseid huvitavaid asju. Hetked on kordumatud. Mõtted võivad küll sarnast mustrit kududa, aga ikkagi on neis ka midagi uut. Siin on üks pisike pilguheit minu reedesse 13. veebruaril aastal 2009.




Kõik ei ole alati lihtne. Vahel läheb hulk aega, et aru saada – kõik on täpselt nii kui peab. Mingi hetk küsid, et miks mina, miks nii? Vaatad endale julgelt silma ja saad aru, et oled siin selleks, et õppida. Kõike ei saagi kohe osata. Jah, meile on antud paljus eelduseid – kes oskab ülimaitsvalt kokata, kes imekaunilt laulda, kes andekalt joonistada, aga päris kõik meil edukalt kohe hoobilt välja ei kuku. Mõnda asja on vaja harjutada, sest harjutades saab ikka meistriks – ainult et seda tuleb siis südamest ja hingega teha. Sunniviisiliselt ja vastu tahtmist meist maailmameistrit ei saa.

Me oleme kõik andekad. And kui kingitus on peidetud meie sisse. Sa tead tegelikult täpselt, mis Sulle tõeliselt meeldib ning kui see meeldib, siis tuleb see ka välja. Me oleme nii-öelda oma ala meistrid ja nii nagu küpsetad Sina, ei küpseta keegi teine. Keegi teine ei saa matkida Sinu naeru, Sinu käekiri on Sulle omane, nii ei saa ka Sinu lauluhäält keegi endale võluda. Sa oled unikaalne, Sa oled ilus - just sellisena nagu Sind on loodud.

Nii on, et Sa lahkusid hommikul varase rongiga...

Oled end valmis seadnud, seisad hetke veel rohtunud perroonil - kaasas pakitud kohver, sõrmede vahel broneeritud pilet, Sulle omane lai naeratus näol. Sa kergitad kaabut, veel teretad mind rutates, sest peagi saabub Sinu rong. Sinu ümber on hõljumas rahulikkus ja teadmine, et nii see elus on juba kord seatud. Just täna lahkub Sinu rong sellelt perroonilt, sellest vaksalist – samast jaamast, millest kord astusid maailma oma õnne, oma eesmärke, oma ülesannet tabama.

Jaama tõttab rong, neil ratastel on tuttav viis, ei teadnud vaid, et vaguneid nii palju tal seisab reas. Pea uks avaneb, lehvitad viimast korda veel ja astud sisse uksest viimases vagunis. Sinu sirge selg ja julge samm annavad mulle südamerahu, mis sest, et pisaratevool peatust ei palu. Vaikselt sulgub uks. Sa uksel seisad veel, Su silmades on sügav helk. Kõlab vile ja rong Sind kaasa viib kaugele.

Vaatan perroonilt lahkuvat rongi, silmad täis pisaraid, olles ühtaegu nii kurb kui rahul. Silmad rändavad veel Sinu maha jäetud vaksalis – imetlen seda vana jaama. Fassaadi, millel lihvitud iga detail, kuid mille ukse taga on peidus nii mõnigi pimedam lukustatud kambrike. Selline ta seekord sai - see Sinu jaam, oma ilus, oma nõrkustes, oma oskustes, oma kommetes, oma tugevustes olla, õppida, õpetada ja elada.
Tean, et pea see rong avab oma ukse taas, Sus justkui ärkab midagi ning ellu astuda saad uut õnne tabama hoopis teises vaksalis.

Pühendatud vanaisale Aleks-Johannes Ehala’le (16.09.1934 – 16.04.2011).