Palun, anna käsi!

Valu Sinu silmades on nagu vari Sinu hinges.
Olen alati olemas Su jaoks, mis ka ei oleks.
Räägi oma salajasest valust,
räägi tegudest, mille üle Sa uhke ei ole,
räägi, ükskõik, mis see ka ei oleks.
Olen alati Su kõrval –
Sind kuulamas, Sind mõistmas.
Sa ju tead, et olen olemas Su jaoks.
Ainult ütle ja ma tulen,
kuulan Sind alati,
Sinu jaoks on mul alati aega.
Kui on mured, millest jagu Sa ei saa,
räägi ja ma teen kõik, et Sind aidata.
Vahel on ju nii, et maapind kaob jalge alt,
aga tea, ma ei lase Sul end kaotada.
Olen Sinu toetajaks, julgustajaks,
olen Sinu sõber.
Räägi, mis vaevab Sinu südant,
mis on Sinu hingel, mis teeb haiget.
Tahan anda endast kõik, et panna Sind taas endasse uskuma,
näidata, et maailm on tulvil väikestest rõõmudest.
Palun, anna oma käsi ja Sa saad teada,
et siin maailmas on nii palju meie kõigi jaoks!

TuNnE oN hEa !

Liblikad lendavad kõhus...
Sa ju tead, mida tunnen.
Päike särab taevas...
Sa ju tead, kuidas end tunnen.
Linnud laulavad...
Sa ju tead, mida tunnen.
Soe tuuleõhk õrnalt sasib juustes...
Sa ju tead, kuidas end tunnen.
See on uus koidik, uus päev, minu uus elu
ja tunne on nii hea!

Lained laksuvad...
Sa ju tead, mida tunnen.
Päikeseloojang Sinu kaisus...
Sa ju tead, kuidas end tunnen.
Rohutirtsude sirin...
Sa ju tead, mida tunnen.
Mahe muusika kõlamas...
Sa ju tead, kuidas end tunnen.
See ongi minu uus elu
ja tunne on nii võimas!

Kuum rannaliiv jalgade all...
Sa ju tead, mida mõtlen.
Hell silitus põsele...
Sa ju tead, mida mõtlen.
Pehme suudlus huultel...
Sa ju tead, mida mõtlen.
Varbad ulatumas lainetesse...
Sa ju tead, mida mõtlen.
See on uus hetk, uus tunne, minu uus maailm
ja tunne on nii metsik!

Värske õhk pärast vihmasadu...
Sa ju tead, mida tunnen.
Jalutuskäik täiskuisel ööl...
Sa ju tead, kuidas end tunnen.
Pühapäevane pannkookide lõhn...
Sa ju tead, mida tunnen.
Uinumine ja ärkamine Sinu soojas kaisus...
mmm, ja ma tean, kuidas end tunnen.
See on uus võimalus, uus vabadus mulle
ja just see hea tunne ongi mul;)

Ooo lilleaed, ooo lilleaeg!!!

Kõik on nii uus ja ilus – iga hingetõmme toob verre juurde värsket hapnikku. Iga esimene ja viimane mõte mu peas heliseb ja toob hinge sügavat rahulolu ja joovastavat õnnetunnet. Päikesekiired lisavad oma soojust ja sära ning nii on näol siiras naeratus ja silmades kiirgav sillerdus.
Lilled õitsevad keset talve? Nuusuta ja Sa koged seda, ava silmad ja Sa näed, siruta käed ja Sa veendud. Lilled õitsevad kogu aeg, neil ei ole aastaaegu. Nad on alati olemas ja nende ilu täidab kõik tillukesemadki kohad. Nii on löönud väikese maja ümber õitsele suur lilleaed – täis hurmavaid, lummavaid, lõhnavaid lillekesi ja neid puhkeb aina juurde. Sukeldun nende maagilisusesse ja olen õnnelik kesk õitsvaid lilli - ponnistused kannavad vilja: mida külvad, seda lõikad.

Agar pagar

Tea, kas see on mingi nostalgia, mis sunnib aasta lõpus midagi kokkuvõtvat tegema? Tundub igati normaalsena, et viskad pilgu tagasi ja kaed, millisena see aasta möödus. Küpsetad piparkooke ja tunned mõnusat jõuluhõngu ninasõõrmetes. Mmmm! Ütled veel mõttes madalama häälega sõna JÕULUD, justkui teeb seda jõuluvana. Kelmikas muie tuleb suule ja mõtled headele asjadele mööduval aastal. Hmm, on ju ilus aasta! See pole pelgalt optimistina öeldud - tõsi ta ju on, et tegelikult on kõik hea. Kui ka vahel on juhtunud meel mõrudaks kiskuma, siis on vaja lihtsalt üles leida üks pisike suhkrutükk, mis muudab kõik jälle magusaks. Mõtle kasvõi elu piparkoogiks. Selles on küll natukene pipart, aga ilma selleta kohe mitte ei saa – see on magus, hästi lõhnav, kaunistatud ja mis kõige tähtsam – maitseb pagana suurepäraselt. C’est la vie! Nii küpsetadki piparkooke, rahulolev naeratus huulil ja leiad, et kõik on täpselt nii kui peab.

Õunad paradiisist

Olen kindel, et võin kaotada oma jalgealuse sel korral,
sest olen eksinud, kohates Su sügavaid silmi.
Võin puudutada taevast oma mõlema käega,
silitades Su sametpehmet nahka...
...pole veel kunagi varem olnud taevasse jõudmisele nii lähedal...

Kas Sina usud üht väikest imet ja langevaid tähti?

Olen kindel, et võid öelda, et Sul on minuga hea,
ka vihmasaju käes läbimärgadena oleme me õnnelikud.
Võin puudutada taevast oma mõlema käega,
suudeldes Su pehmeid huuli nii õrnalt...
...pole veel kunagi varem olnud taevasse jõudmisele nii lähedal...

Ma usun väikest imet ja langevaid tähti...tundub, et olen paradiisi poole teel...

Südame-Ingel & Mõtte-Kurat

Sa võiksid vaikida, et oma häält saaksin kuulata. Sõnad küll pole veel päris valmis, kuid viis on imeilus, kas mõistad Sa? See on minu laul ja mulle jääb – keegi teda minult võtta ei saa. See laul on sügaval mu südame sees, puhkedes samm-sammult õitsele kogu oma hiilguses. Päikesesära päevas ja kuukuma öösel lubavad mul sõnu vaikselt aimata. Valgus annab huultele sõnad ning kurbus justkui haihtub kogu maailmast.
Laula nüüd, mu helisev hääl, sest hääl ju ongi loodud laulmaks seda laulu - imelist laulu. Laulu, mis tuleb otse südame seest, kus viis ootas ammu neid kõige õigemaid sõnu. Nüüd said sõnad, neid lauldes öelda võin unes või ilmsi, keegi neid peatada ega keelata ei saa. Kui kuulata tahad, siis võib laul ka Sinuni kajada. Kas kuuled, kuidas mu hääl tänu laulule õitseb?

Kollaste vahtralehtede aeg

Vaatan oma ilusaid väikeseid jalakesi
jalg jala ette astun vaikselt edasi
siis piilun taevasse, kus päikest pole nähagi
ning jahe, niiske ja vihmane on päev tänagi.

Ma jalutan pargis, kus lehti täis on maa
tean, et ainult päikeselt enam soojust ei saa
mõnusalt krabisevad lehed mu jalge all
taevas on sügavsiniselt tume ja hall.

Jälgin oma enese varju
kas ma siis ikka veel ei harju
et karta siin ilmas pole mõtet
võin julgelt jätkata oma sammu nõtket.

Mu mõtted on rõõmsad ja helged
silmad kuidagi eriliselt selged
ootan kevadet, mis peagi võiks tulla
ja ainult hästi võiks kõik edasi minna.